Esimest korda sõitsin ma Muhu Väina aastal 2018. Kuidagi pool-kogemata võttis tookord Alo mind Adventure (tuntud ka kui "Seiklus") pardale ainult ühel - Kakumäe-Kärdla etapil. Nüüd lõpuks õnnestus mul sõita terve regatt. Seekord Johni ja Shield Maideniga. Emotsioonid on nii ülevad, et neid mitte kirja panna tundub lausa patt. Blogi kirjutamine on viimastel aastatel täitsa soiku jäänud, aga ehk on see uus tõus tuhast... 

Eelmisel aastal jäid Võrtsjärve Nädala Regati muljed täitsa kirjutamata. Ega vanu asju polegi mõtet meenutada.. Selleaastane purjelaager oli aga tunduvalt pikema eelmängu/sissejuhatusega kui varasemad. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb ikkagi alustada eelmisest aastast.  

Purjetajakarjääri on mul nüüdseks kogunenud veidi vähem kui neli aastat. Selle aja jooksul on minult kümneid kordi küsitud: "Millal siis purjeka ostad?". Ma olen alati vastanud, et "Ohh, ei tea. Sinna läheb aega veel." Aga ei läinud. Siin ta on - minu esimene purjekas - hetkel veel nimetu väike kollane Finn (loe lähemalt siit). 

Minu käest küsitakse päris tihti, et mis siis ikkagi reisile kaasa tuleks võtta. Eks nende kuue (peagi juba seitsme) reisiga on tõesti mõned kogemused kogunenud ja mõtlesin teha ühe listi olulistest asjadest. Endal ka hea teinekord siit spikerdada. 

Sel suvel oli purjetamisega natuke kehvasti. Purjelaagris kütsime küll 6 päeva minna, aga ülejäänud suvi jäi üsna hõredaks. Samas ei saa öelda, et igav oleks olnud. Kui me jaanuarikuus Tais olles selle hullumeelse Guitsibaari ideega mängima hakkasime, ei uskunud meist ilmselt keegi, et see ka päriselt tehtud saab. Õigemini ei uskunud veel 11. juuli hommikul seda keegi.. Aga nagu lubatud - 15. juulil kell 18.00 olid baari uksed lahti. Ja siis alles õige seiklus algas.