Aeg: märts 2018
Meeskond: Kapten John, mina, Heddi, Tarmo, Moonika, Koidu, Marta, Kristo, Marek, Ivi, Anu.
Jaht: Janneau Sun Odyssey 509
Jahi nimi: Galilee
Marsruut: Martinique (Le Marin) - Dominica - Martinique (St. Anne) - Barbados - Canouan - Tobago Keys - Petit Tabac - Union Island - St. Vincent - St. Lucia - Martinique (Le Marin).
Miile kokku: ca 550 nm (umbes 1000 km)
Meiega koos purjetas seekord tervelt kaks jahti:
Mersault kapten Alo juhtimisel. Madrused Koit, Kalli, Kadri, Liis, Mati, Tiina, Ago, Mari, Ahto ja Katrin.
Dalton - kapteniks Toomas ja madrusteks Aivar, Raido, Laura, Jaan, Mari, Kristiina, Magnus, Juta, Mare.
BLACKOUT PEARL'iga KARIIBI MEREL
Paar aastat tagasi hakkas Johni suust kostma vihjeid Kariibide purjereisi plaanist. Tai tripi lõpus vormistati vihjed kindlaks plaaniks - "Kariibide saladuskatte võib nüüd nah**i visata. Mul on kaks laeva välja valitud." Pärast seda polnud enam küsimustki, kas minna või mitte. Mida lähemale jõudis reisi algus, seda ärevamaks läks tunne. John kogus ja jagas infokilde piiriprotseduuridest, marsruudist ja kohalikust kuritegevusest. Võib vist öelda, et enne minekut oli kõhus täitsa kõhe.
Neljapäev 8. märts oli meie elu pikim naistepäev. Startisime Tõrvast kella 2 ajal öösel, esimene lennuk tõusis õhku Riiast kell 7, siis keerasime kella esimese tunni võrra tagasi ja vahetasime Pariisis lennujaama. Kell 13.00 lahkusime Pariisist ja pärast umbes 8h pikkust lendu maandusime kell 17.00 Fort The France's Martiniquel. Eestis oli kell selleks ajaks juba 23.00 aga meil veel 7h naistepäeva ees. Lennujaamast saime kaks rendiautot ja 20.00 paiku leidsime lõpuks ka oma hotelli üles.
Martinique kuulub Prantsusmaa valdustesse. Seega kehtib seal euro ja hinnad on suures osas Euroopaga sarnased. Ühistranspordisüsteem on sisuliselt olematu. Ainuke viis saarel liikumiseks on takso. Ja selle eest küsitakse hingehinda. Öiste sõitude jaoks kehtib veelgi kallim eritariif. Mobiilset interneti Martiniquel pole. Lihtsalt ei ole ja kõik. Isegi kui oleksid nõus maksma. Seega Google Mapsiga navigeerimine on raskendatud. Enne hotellist lahkumist tuleb WIFi abil kaart telefoni laadida ja siis mitte rohkem telefoni näppida, sest väike vale liigutus kaotab kaardi ära ja oledki keset tundmatut saart. Kokkuvõttes üsna ebamugav värk, aga vähemalt Telia võrgus kehtivad muus osas tavalised Euroopa hinnad.
Meie hotell asus La Trinite linnakese lähedal poolsaarel. Veel enne naistepäeva lõppu oli suurem osa seltskonnast kohale jõudnud ja otsustasime reisi esimest õhtut tähistada kokteili ja õhtusöögiga mere ääres. Külas aga suletakse need vähesedki kohad, mis veel avatud olid, umbes 21.00 paiku. Lõpuks siiski ühe baari leidsime, kuid köök pandi sisuliselt meie nina all kinni. Ei aidanud ka see, et olime suure kambaga ja nõus hea söögi eest korralikult maksma. Ei jäänudki muud üle, kui hotelli restoranis õnne proovida. Seal oldi pisut vastutulelikumad ja pärast läbirääkimisi kujunes õhtusöögi hinnaks 10 eurot nägu. Selle eest saime igaüks terve kana või kuke. Eks need veidi kõhnad olid, aga vähesed meist suutsid terve linnu nahka panna. Lisandiks tassiti meile veel riisi, salatit, friikaid ja ube. Tegelikult oleks me ka poole väiksemate portsudega kõhu korralikult täis saanud. Osa meist jalutasid veel tagasi külakesse, et mõned kokteilid teha. Mind murdis reisiväsimus maha.
Reede hommikul ärkasime varakult. Peesitasime basseini ääres, sõime mõnusa hommikusöögi ja kogunesime oma rendiautode juurde, et saaretripile minna. Uudistasime suhkruroo väljasid, peatusime mereäärsete vaateplatvormide juures kuid meie eesmärk oli teha kiire poetiir (rummi oli vaja!) ja seejärel vallutada Martinique kõrgeim tipp Pelee (1397m). Võino õigemini vähemalt jalamil matkata.. Tipu vallutasid vaid Aivar ja Raido. Meie Hetsi, Johni, Mari ja Magnusega otsustasime täpselt 1000 meetri peal pigem õlle avada ja vaadet nautida.
Kui parklas tipu-vallutajaid ootasime, märkasime õnnetut katkise rehviga Renault Twingot. Peagi ilmus välja prantslastest paar, kelle valduses see roostetav rendiromu oli. Enne kui arugi saime sööstsid eestlased päeva päästma ja olime end rehvivahetuse saagasse mässinud.
Mida siis on rehvivahetuseks vulkaani jalamil tarvis? Ühte katkist rehvi, eurosenti, multi-tooli ja 12 eestlast. Kõik oleks olnud tunduvalt lihtsam, kui Twingo velje poltidele oleks sobinud kasvõi üks veljevõti umbes kümnest, mida proovisime. Küsisime kõigist parklas seisnud autodest ja lõpuks leidus üks, mis peaaegu sobis. Raido lõikas eurosel sendil küljed kandiliseks ja paigutas selle võtme ja poldi vahele nii, et katkise rehvi alt ära sai võtta ja tagavararehvi asemele panna. Prantsuse tütarlaps sai kandilise sendi kingituseks ja soovituse esimeses tanklas poldid üle pingutada.
Õhtuks vurasime hotelli tagasi. Selleks ajaks olid ka viimased meeskonnaliikmed kohale jõudnud. Eelmisel õhtul leppisime samasse restosse õhtusöögi juba kokku, sest tundus et 20 inimesega pole just kõige lihtsam leida toitlustusasutust, mis sellise "massiga" toime tuleks. Pärast õhtusööki tegime ka esimese ookeani-ujumise. Kohe hotelli kõrval oli ju rand. Sellist võimalust õhtuseks supluseks ei saanud kasutamata jätta.
Laupäeva hommikupooliku võtsime rahulikult ja puhkasime ajavahest välja. Lõunaks sättisime end sadama poole liikvele. Laevade üleandmine toimus küll alles õhtupoolikul, aga paberimajanduse, poeskäigu jms toimetuste peale läheb alati aega.
Sadama vastast leidsime väikese toidu-putka mis müüs supermaitsvaid kebabe. Võtsime sealt lõunaeine ja asusime majandama. Mina, Hets, Tarmo ja Moonika läksime poodi. Kaptenid suundusid sadamakontorisse paberitööd tegema. Pood oli seekord üsna lähedal. Laeva juurest vast 300-400m. Seega suurt kotirallit ei pidanud tegema ja poeukse juures olid ka suured kärud, millega laeva ahtrisse sõitsime ja kauba maha laadisime.
Kuna seekord oli meid kahe laeva asemel kolm, läks ka laevade vastuvõtt pikemalt. Kaptenid ilmusid välja alles paari tunni pärast. Viisime neile vahepeal vaid mõne külma õlle ja võileiva, et tuju päris ära ei läheks.
Meie Heddiga viitsime vahepealset aega sadamas ringi jalutades. Ostsime endale paar vajalikku vidinat reisile kaasa - näiteks päikeseprillidele ja Hetsi hindamatule purjetamismütsile turva-nöörid, mis ei lase tuulel meie kallist vara ära viia. Mina leidsin veel supernunnu kaabu, millega pead päikese eest kaitsta. Lisaks shoppamisele vaatasime üle ka suurema osa sadamas seisvatest laevadest. Kogusime inspiratsiooni oma kollase purjeka ristimiseks.
Pühapäevane väljasõit muudkui lükkus ja lükkus edasi, sest eelmisel päeval avastatud erroreid ei suutnud laevafirma kuidagi korda teha. Minul hakkas aga pinge järjest kruvima, sest Endli Eestisse jäämise järel "tõusin" mina ametlikes paberites ja ka meeskonna arvates co-skipperiks, kes vajadusel peaks nö teine roolimees olema. Aga Kariibi meri on midagi muud kui Võrtsjärv... Päris tõsiselt - ma olin ikka täitsa hirmul. See vastutuse koorem oli lihtsalt liiga suur. Mida hilisemaks lükkus start seda rohkem tundsin, et ma ei ole võimeline neid kohuseid täitma. Lõpuks istusin laevast veidi eemal kai peal ja pisarad lihtsalt jooksid päikeseprillide varjust välja. Teadsin, et meil on ees umbes 50 meremiili ehk 10h sõitu. Ja mida hiljem me sadamast välja sõidame, seda suurem on tõenäosus, et mul tuleb rooli minna. Ilmateade näitas 7-8 m/sek tuult, mis on üsna paras, aga lainekõrgus oli kohati 3 m. See iseenesest ei ole midagi hullu, aga kui oled selline algajapoolne purjetaja nagu mina ja pole viimase poole aasta jooksul roolis olnud (viimane kord oli Sitsiilias kui laeva peaaegu külili keerasin), siis pimedas ja võõras kohas kohe esimesel ülesõidul 10 inimese elu eest ei tahaks vastutada. Ma tean küll, et John ei läheks sadamast välja, kui tal väikegi kahtlus hinges oleks, aga minu väike pea oli juba totaalselt võlli üle keeranud.
Õnneks tuli Heddi uudisega, et kaptenid otsustasid teha sõidu kahes osas. Startisime õhtupoolikul ja võtsime suuna Martinique põhjatipu ankrupaika. Seal sõime õhtust, puhkasime, magasime veidi ja alles kella 2 ajal öösel alustasime sõitu üle vaba vee Dominicale. Sihtkohta jõudsime umbes 7-8 ajal hommikul. Õige otsus, sest mõnele meeskonnaliikmete (ka teistes laevades) oli see esimene sõit purjeka pardal ja suuremale osale esimene öine sõit. Dominical keset ööd õige poi leidmine ja ankurdamine oleks ka paras pusserdamine olnud. Seda enam, et kajalood tõrkus. Juba siis.
Esmaspäeva hommik algas seega Dominical õige poi otsimisega. Kaptenitel oli info, et lahes tuleb üles otsida mees, kelle nimi on Marcus. Ja tema organiseerib kõik vajaliku. Iseasi, kuidas see Marcus siis leida, kui õiget sadamakaid nagu polegi ja poid tunduvad kahtlased.. Johnil oli tegelikult ka tema mobiilinumber, aga ühendus oli katkendlik ja suurt midagi aru ei saanud. Siis katsus John õnne VHF käsiraadio kanalil 16 ja oh imet, veidi pärast kutsungit "Marcus - Galilee, Marcus - Galilee" oli eemalt kuulda paadimootori müra ja mõne minuti pärast oli meie pardas mustanahaline mees, sukk mütsiks pähe keeratud ja naerutubaka rull hambus. Paadi küljele oli suurelt kirjutatud SECURITY MARCUS / VHF16. Kõik lihtne ja loogiline.
Marcus näitas kõigile kolmele laevale kätte poid, mis temale kuuluvad ja ankurdasime end sinna külge. Veel ütles ta, et kui keegi midagi küsib, tuleb öelda, et Marcus hoolitseb meie eest. Kehitasime õlgu ja jätsime nõuande meelde. Kui keegi peaks lähiajal plaanima Dominicale purjetada, siis Marcuse ja kohaliku elu kohta saab lugeda näiteks siit.
Kaptenid läksid maale tolliprotseduure tegema, meie veetsime seni aega laevas, sest enne kui paberid korras, ei tohi meeskond maale minna. Laeval on üldjuhul võõrastes vetes seilates kolm lippu. Ahtris laeva päritolumaa lipp - meie puhul Prantsusmaa (sest Martinique on Prantsusmaa saar), vasaku saalingu all meeskonna (Eesti) lipp ja paremal pool masti austusavaldus riigile, mille vetes parasjagu liikusime. Kui paberid veel korras pole, tuleb riigilipu alla panna ka kollane lipp, mis näitab, et "sisse möllimine" on veel tegemata või pooleli. Tolliputkas olevat aeg justkui 30 aastat tagasi pöördunud. Kaptenid täitsid hunnikute viisi dokumente. Läbi kopeerpaberi.
Pealikud olid meile lisaks paberimajanduse korda ajamisele ka saaretuuri kokku leppinud. Transasime ennast 4-5 kaupa kummipaadiga maale ja tervitasime kohalikke, kes meile kaldale vastu olid tulnud. Noormehed olid tänavale rivistanud kolm väikebussi - igale meeskonnale ühe - ja viisid meid saart avastama. Meie juht rääkis, et Dominica on üks ütlemata turvaline koht elamiseks - kõige suurem kuritegu pidi olema see, et naised kipuvad oma mehi petma. Üks tema sõber olevat naisega tülli läinud. Naine kolis välja ja võttis kõik kaasa, mis sai - isegi Playstationi. Jättis maha ainult ühe Celine Dioni plaadi. Karm elu.. :D
Poisid näitasid meile mägesid, koski ja kanjoneid. Vaid mõni kuu tagasi möllanud orkaan Maria tagajärgesid oli kõikjal. Elektriliinid sassis, osa maju katusteta ja puud räsitud. Lõunatasime kanjoni serval kodurestoranis ja jõime mõned salakavalad rumm-punchid. Õhtupoolikul viidi meid ujuma kaljulõhesse, kus filmiti rummivaadiga veeremise tseen Kariibimere Piraatide filmis. Õhtuks jõudsime Russeau linnakesse tagasi. Osa seltskonda läks laeva, meie Martaga uudistasime pisut linnas. Pimeduse saabudes võtsime kaks teise laeva tüdrukut punti ja hakkasime "kodu poole" jalutama. Tänavad olid pimedad ja igal pool istusid või jalutasid meestekambad. Olek oli üsna kõhe. Hoolimata juttudest, et kõik on turvaline. Siit-sealt kostus hüüdeid "vanilla", "baby" jne. Neli valget tüdrukut üsna nappides suvepükstes tõmbasid ilmselgelt omajagu tähelepanu. Õnneks leidsime õige tänavakese üles ja olime kella 7ks turvaliselt oma laevas.
Teisipäeva hommikul startisime tagasi Martiniqe poole. 10 tundi väga mõnusat sõitu ja õhtuks olime St. Anne'i lahes ankrus.
Kolmapäeval oli meil plaan südapäeval võtta kurss Barbadose poole. Aga nagu ikka, lükkus start pisut edasi. Seekord oli üles öelnud Daltoni (Tomi laev) veesüsteem. Tom käis kodusadamas asja lahendamas ja vaid 3 tundi planeeritust hiljem saime liikuma. Mind tabas samal hommikul peavalu - ei teagi, kas reisistressist, päikesest, dehüdratsioonist või millestki muust, aga igatahes oli olemine sant. Neelasin valuvaigisteid ja püüdsin puhata. John ja Heddi võtsid poenimekirja kaasa ja käisid illegaalidena saarel toiduvarusid täiendamas. Kuna seisime lahes ankrus, siis polnud mõtet jälle kogu tolliprotseduuri Prantsusmaale sisse regamiseks ette võtta ja lootsime, et kapten ja Hets suurematesse sekeldustesse ei satu. Seekord vedas.
Lahest väljasõit oli paras nikerdamine, sest pealtvaates näeb pilt välja selline ja lisaks on kõikvõimalikes vabamates kohtades kalavõrgud.
John saatis Mareki ja Heddi vööri valvama - kui mõne laine varjust kalavõrk nähtavale ilmub, tuleb kisa teha. Heddi märkas mitu korda nö Mareki poole peal võrke esimesena ja peagi oli Marek saanud endale hellitava hüüdnime "Vöörikotkas". Püsib siiani, kusjuures.
Mainisin ülalpool, et kajalood jukerdas. Vahepeal töötas, siis jälle mitte. Tinalood, mis muidu laevas elektroonilist vidinat asendama peaks, oli meil pimedas üle parda lennanud. Aga nutika seltskonnana leidsime lahenduse - raskemat sorti lant tamiili külge ja tamiil ümber mahlapaki. Lood missugune. Aaaaaaaga see oli alles meie tehniliste probleemide algus. Ka varem jukerdanud autopiloot keeldus koostööst. Ja seda meie pikima sõidu alguses... Ees ootas umbes 25 tundi meresõitu kolmes vahetuses. John, Heddi, Marta ja Ivi / Marek, mina ja Koidu / Anu, Tarmo, Monika ja Kristo. Ilma autopiloodita. Taganttuules. Üks tüütumaid variante üldse. Aga ega midagi - panime groodile perverteri peale ja andsime minna. Groot = tagumine suur puri ja perverter ei ole mitte pervert vaid tegelikult preventer ehk inglise keeles "ennetaja". Poom seotakse vantide külge kinni, et see roolimehe vea või tuulesuuna järsu muutuse tõttu täie jõu ja hooga teisele halsile (teise pardasse) ei saaks lennata. Kui see juhtub, võib palju pahandust tulla. Paremal juhul käib lihtsalt väga kõva ja kole pauk, hullemal juhul pühib poom enda teelt kõik (näiteks mõne inimese pea), mis ette jääb või murrab koguni masti maha. Ütleme nii, et pehmelt öeldes tõotas tulla üsna ärev sõit. Seda enam, et meil ei olnud peale Johni ühtegi kogenud roolimeest. Mina olin ikka üsna närvis ja selle asemel, et oma vaba vahetuse ajal kajutis magada, kügelesin kokpitis ja üritasin seal kuidagi und saada. Keha polnud veel lainetusega harjunud ja kehva oli olla. Üldse oli see öö üks paras võitlus iseendaga. Küsimus "miks ma seda jälle endale teen?" vasardas peas. Aga vastus oli ka tegelikult olemas - sest nii krdi äge on. Ja siis hakkas päike tõusma...
Neljapäeva hommik merel oli juba oluliselt mõnusam. Olin mõne tunni magada saanud ja mõistus hakkas aru saama, et nüüd on puhkus ja mere-elu täiega käib. Öösel olime oma kamraadid teistel laevadel küll täpiks sõitnud, aga Barbadosele saabusime enamvähem samal ajal - 4 paiku pärastlõunal. Ankurdasime laevad ja kaptenid suundusid paberimajandust korda ajama. Vahepeal tõi Tom meile passid ja tollipaberid, et need ise ära täidaksime. Nii pidavat saama oluliselt kiiremini ja kui üldse õhtul maale tahame pääseda, tuleb kõik kella 7ks korda saada. Lahtrite täitmine ei läinud nii libedalt, kui võiks arvata. Igaühel läks midagi valesti - kes kirjutas oma keskmiseks nimeks Estonia, kes jällegi perekonnanimeks. Siiski saime kuidagi paberid täidetud ja umbes 19.30 olimegi Barbadose pinnal. Minu väike unistus oli täitunud. Barbados oli mulle kuidagi hingelähedaseks saanud Friendsi viimase hooaja ühe osa pärast, kus sõbrad sinna Rossiga konverentsile kaasa sõidavad. Kuigi seal saart tegelikult ei näidata, oli see kuidagi mu mällu süübinud koht.
Kuna ma polnud pärast Dominical veedetud õhtut kuival maal käinud, oli märkamatult täis tiksunud 3 ööpäeva laevas ja seega sooritatud isiklik rekord - 72h järjest merel. Heaküll, mööndustega, sest osa sellest lahes ankrus olles. Aga siiski.
Õhtustasime rannarestos ja jalutasime pisut sadama läheduses ringi, aga suurem saare avastamine jäi reedeks. Esimesed emotsioonid olid igatahes ülevad - sadamaresto juures kai pealt nägime helesinises vees ujuvaid kilpkonni.
Reedel jaotusime väiksematesse gruppidesse ja võtsime ette saaretripi. Põhieesmärk oli ära näha Mount Gay rummitehas. Meie Tondisaarel asunud Guitsibaar serveeris justnimelt sedasama rummi oma külalistele. Kui juba Barbadosele tuldud sai, siis polnud teist variantigi. Liiklemiseks kasutasime seekord liinibusse. Nendega sõit oli elamus omaette. Ca 25-30 inimesele mõeldud värvilised bussid löödi maast laeni rahvast täis, kõlaritest kostus kas mõnus reggaebiit või mõni ammune popphitt ja bussijuht tallas gaasipedaali. Ukse juures seisis kontrolör (kes nägi pigem välja mõne räpiloo video gängsta) ja organiseeris sisuliselt sõidu pealt inimesi sisse-välja, müüs pileteid ja vastas turistide küsimustele. Üldse tekitas see bussisõit pigem muusikavideos osalemise kui punktist A punkti "rummitehas" liikumise tunde. Pilet maksis 1 Barbadose või 2 USA dollarit. Mujal riikides kehtis kas Ida-Kariibi või USA daal.
Bridgetowni kesklinnas astusime bussilt maha ja jalutasime rummitehasesse. Paar korda pidime teed küsima, aga üldiselt läksime rohkem rummilõhna peale. Tehasepoes olid hinnad küll veidi odavamad kui Eestis aga ei mingit trastilist vahet. Tehaseekskursioon hõlmas endas ajaloofilmi, väikest jalutuskäiku muuseumi osas ja loomulikult ka degusteerimist. Mina pole kunagi suurem asi kange alkoholi puhtalt jooja olnud ja needki paar väikest lonksu läksid kurgust alla üsna raskelt. Aga kohviku osas tegime juba paar kokteili ja napilt oleksime Heddiga teistest maha jäänud :D
Tellisime tehase juurde taksod, et need meid kesklinna bussijaama viiksid. Taksojuhti huvitas millegipärast mu suhtestaatus. Pidin talle veidike valetama, et mitte üleliigset tähelepanu teenida. Üleüldse olid sealkandis mehed üsna avameelsed ja ei varjanud eriti oma huvi valgete põhjamaa naiste vastu.
Takso viis meid Bridgetowni bussijaama. Sealt astusime bussi, et tagasi Spreightstowni sõita. See oli omaette seiklus. Poole sõidu peal lõhkes rehv, aga piletiraha tagastamine ja bussi vahetamine käis nii kiirelt ja sujuvalt, et enne kui aru saime, olime juba taas teel. Uuel bussil valas juht oma jalgade juurest põrandal olnud august pidurivedelikku. Kõik toimis kui kellavärk. Ei ühtegi pseudoprobleemi. :D
"Kaks kanget Kariibidel" Alo ja John.
No stress express
Kella 9 paiku õhtul alustasime tagasisõitu Canouani saare suunas. Juba üsna sõidu alguses sai selgeks, et meie armas Galilee tuleb ümber nimetada Black Out Pearliks. Navigatsiooniseadmed ja autopiloot olid lõplikult koostööst loobunud. Mageveemasin ja konditsioneer tõrkusid ammu. Laeva akud jukerdasid. Kogu elektroonika oli pekkis. Ilmselt oli selles süüdi niiske soe kliima ja korrosioon. John läks esimesena rooli ja oli seal umbes 3ni öösel. Läbi une kuulsin kuidas Heddi ja John kergesse paanikasse sattusid, sest Johni telefon, näitas 1% akut, kukkus põrandale ja seejärel ei tahtnud kohe laadima hakata. See oli meie viimane elektrooniline navi. Kui see oleks ka üles öelnud, oleks järgmine samm olnud paberkaardid ja sekstant. Õnneks võttis telefon siiski elu sisse ja me päris lootusetult keset ookeani hulpima ei jäänud.
Kolme paiku öösel algas Anu vahetus ja päikesetõusul meie oma. Selleks ajaks olin minagi laevaeluga harjunud ja tunne palju parem, kui Barbadose suunal. Sain mõne tunni rahulikku und ja turvatunne tuli ka tagasi. Eks mul vist lähebki iga reisi alguses paar päeva aega, et sisse elada.
Laupäeva hommikupoolikul sõitsime vahetustes ja lõunast alates juba pigem jooksvalt. Kes püüdis kala, kes võttis päikest, kes mõtles lihtsalt merd vaadates elu üle järele. Igavesti mõnus päev oli.
Kella 5 paiku pealelõunal jõudsime täitsa tutikasse Glossy Bay sadamasse. Nagu selgus, oli Läikiv Laht oma nime vääriline. Sadam polnud isegi veel ametlikult avatud, aga glamuuri jagus. Kusjuures teisel pool sadamat piiravat hekki oli lennujaama maandumisrada.
Test-küsimus: Mis hoonega on tegu sellel pildil?
Õige vastus - tavalise tualett- ja dushiruumiga :D Kogu sadamas oli peale meie vaid 4-5 jahti. Aga see oli tõesti super koht. Teenindus oli viimase peal. Sadamapoisid vedasid meil golfiautodega kuhu ainult soovisime ja kõik vajalikud mugavused - elekter, vesi, internet jms oli käe-jala juures. Lisaks baarid ja imeline privaatne rand.
Glossy Bay - koht, kuhu miljardärid põgenevad miljonäride eest - võiks olla vabalt nende hüüdlause.
Veetsime sadamas paar tundi aega kuni ka Alo laev kohale jõudis. Otsustasime neile tervituseks ühe "Puhu tuule" laulda. Alol võttis silma märjaks ja ta vahest meenutab siiani seda saabumist.
Õhtul pidasime laevades laevapidusid ja kui õues juba parajalt pime oli, jalutasime külakesse, et ka kohalik ööelu üle vaadata. Sattusime väikesesse ööklubisse. Vihtusime korralikult tantsu. Ja mis seal salata - pidime jälle kohalike noormeeste lähenemiskatseid tõrjuma. Mõne aja pärast jalutasime tagasi sadamasse ja tiksusime oma laevades veel paar tunnikest.
Pühapäeva hommikul saime Hetsiga enda käsutusse kaks jalgratast, mida jahtide meeskondadele kasutada andtakse. Vurasime nendega sadamast pisut välja ja leidsime täpselt sellise valge liiva ja helesinise veega privaatse ranna, nagu Kariibidelt olime oodanud. Päevitasime, ujusime, jalutasime liival ja korjasime karpe. Sealt edasi sõitsime teiste juurde rannabaari kokteile jooma ja niisama lebotama. Peale lõunat käisime taksoga külas toiduvarusid täiendamas ja Tarmo keetis superhea supi.
Kella 6ks õhtul olime aga Glossy Bay korraks seljataha jätnud - plaanisime sinna järgmisel õhtul tagasi minna - ja ankurdasime laevad Tobago Cays. See on tillukeste paradiisisaarte komplekt Canouanist pisut lõunas. Nende saarekeste vahel vurab ringi kümneid kohalikke "boat-boy"-sid. Igaüks tahab, et sa just tema poi juurde sõidaksid ja just tema endale kohalikuks giidiks valiksid. Üsna tüütud tegelased, aga kui õige tüübi valid, hoolitseb ta kogu meeskonna eest hästi. Vaatab, et Big Mama Barbecue'l hea laua saaksid ja kõik vajalik olemas oleks. Big Mama Barbecue on kohaliku mammi grillipidu, mis rannas vist igal õhtul toimub. Paarikümne euro eest saab korraliku kõhutäie homaari ja kala koos kartulite, riisi ja praetud banaaniga. Joogid võid ise kaasa võtta. Eestlastele kohaselt lasime meie muidugi lahti ka laulujoru ja lõpuks läks tantsukski. Meie boat-boy Alfonso ei uskunud oma kõrvu, kui rääkisime talle, et päev varem Barbadoselt tagasi olime jõudnud. Pidas meid pisut hulludeks purjetajateks ja kutsus järgmiseks õhtuks oma kodusaarele - Union Islandile. Tegime oma plaanid veidi ümber ja võtsime kutse vastu.
Esmaspäeva hommik algas pannkookidega ja üleüldise pigem pühapäeva meenutava chilliga. Snorgeldasime, päevitasime, uudistasime mereelukaid - nägime täitsa elusaid raisid ja kilpkonni - ning kohtasime ka kahte kameeleoni. Meie slack-line'i meister Jaan õpetas tasakaaluliinil kõndima ja demonstreeris oma trikke. Nüüd, aasta hiljem, kui seda reisilugu lõpetan, on Jaani nimel kaks maailmarekordit: maailma kõige kõrgem slackline'i peal tehtud salto (Tallinnas kahe tornmaja vahel) ja maailma ainuke kahekordne tagurpidi salto tasakaaluliinil.
Pealelõunal läksime liikvele ja peatusime kuulsa Kariiibimere piraadisaare Petic Tabac'i lähedal. Jollatasime saarele ja loomulikult oli tarvis ka väike filmiparoodia filmida. Tegime oma töötluse stseenist, kus meeskond kapten Sparrowd rannaribal taga ajab. Meie oma sai naljakam :D
Päikeseloojangul sättisime laevad Union Islandi kipaka puuroigastest kai külge. Ütleme nii, et Alfonso müügitöö oli mõnevõrra kõvem, kui tegelikkus. Aga mõnusa õhtusöögi, live muusika ja meeleoluka diskoõhtu reggebaaris siiski veetsime. Seal avastasin, et kui kodumail ehitatakse peenrapiirdeid ja kiviaedu maakivist, siis Kariibidel kasutatakse sama eesmärgiga hoopis suuri umbes 20cm läbimõõduga teokarpe. Neid vedeleb merepõhjas igal pool. Maakive mitte nii väga...
Teisipäeva hommik saabus seni suurima paduvihmaga. Kogu väike sadamalinnake ujus vihmaveest. Leidsin läbi vihma siiski ühe poekese, kus toiduvarusid täiendada. Valik liiga suur just polnud. Peamiselt koosnes sortiment erinevatest konservidest. Tol hommikul ma kokkata ei viitsinudki ja sõime hoopis veel vihmast märjas kuid väga nummis surfibaaris. Sealt saime ka vihje, et nurga taga asub tilluke bakery, kust saab odava hinnaga ülihead banaanileiba osta. Viisin seda laevarahvale magustoiduks.
Järgmise sadamani oli 35 miili. Selleks ajaks oli juba üle poole reisi möödas ja ilma navigatsiooniseadmeteta Barbadoselgi ära käidud, niiet John lubas endale mõned tunnid und ja meeskond hoidis laeva kursil. Kui kapten ärkas ja tuuleolud olid soodsaks muutunud, veetsime oma kaaslaste laevu oodates aega jesus-walki tehes. See on meie enda pandud nimi "trikile", mis tähendab, et kreenis laeva mastist alla rippuva spinnakeri valli (sisuliselt ühe vaba köie) otsas ripub omakorda turvavarustusega sinna kinnitatud meeskonnaliige. Otsa küljes kõlkudes saab justkui vee peal kõndida. Aga ka hooga lainetesse lennata. Üks omajagu fun tegevus. Aga don't try this at home ;)
St. Vincenti saare Blue Lagooni sadamasse sisenemine pole niisama lihtne. Korallriffide vahel on vaid kitsad avaused, kust kiiljahiga läbi pääseb. Igale jahile läheb vastu kohalik piloot, kes siis laeva ise akvatooriumisse juhib. Sadamas asus ka meie tsarterfirma baas, ehket lootsime seal oma tehnilistele jamadele lahenduse leida. Mõneks ajaks mõnele jamale leidsimegi.. Õhtul plaanisime linnapeale minna aga loobusime sellest mõttest ja veetsime aega hoopis rannabaaris.
Kolmapäeval siiski võtsime ette Kingstowni linna avastamise. Juba algus oli meeleolukas. Bussipeatusest korjas meid peale värviline minibuss, mis esiteks sõitis vales suunas (keeras siiski paarisaja meetri pärast kursi õigeks), teiseks visati meie mahutamiseks bussist osa rahvast välja ja kolmandaks mahutati kuidagi 9 istekoha peale 21 inimest. Päriselt. Ma lugesin kokku.
Linnas jalutasime veidi ringi ja suundusime botaanikaaeda. Seal näitas giid meile kõikvõimalikke ja võimatuid taimi, õpetas kuidas liaaniga Tarzani kombel lennata ja tutvustas ka veidi kohalikku ajalugu. Pärast paaritunnist ringkäiku jalutasime kesklinna tagasi. Elul on vahel ikka omad trikid ja täiesti juhuslikult kohtusime taksojuht Robertiga. See 50-aastane mees oli lihtsalt imeline inimene. Pooled hambad puudu, rastapatsid peas oma valge minibussi roolis suutis ta meile jätta kustumatu mulje. Lihtsalt ülitore, sõbralik ja naljahambast mees, kellest minu jaoks on saanud õige RastaMani võrdkuju. One love, indeed.
Õhtu eel tekkis meil plaan külastada kõrvalsaarel asuvat baari, mis tundus kaugelt vaadates väga mõnus. Saarele sai ainult oma transpordiga, ehket ajasime jollad kuumaks ja põrutasime minema. Mind pandi ühe jolla rooli. Lainet oli kohat vast isegi meetrijagu ja mul ikka põlv värises täiega. Eriti tagasitulles, kui juba oli pime ja pidime ümber saare nurga sõites oma laevad üles leidma. Aga eks ma pabistasin jälle rohkem kui asi väärt oli. Tõsiküll.. See baar Young Islandil midagi nii erilist ei olnudki.
Neljapäeval alustasime sõitu eelviimase saare St. Lucia suunas.Tegime peatuse piraadikülas, kus Kariibimere Piraatide surnud mehe aardekirstu osa filmiti. Uudistasime seal säilitatud võttepaika, lugesime seintelt võttemeeskonna toonaseid päevakavasid ja tegime pilte kirstudes, mis seina najal seisid.
Edasi kulges sõit rahulikult, aga laine keris kohati päris suureks. Lõpuks ronisin isegi mina rooli. Kui kambüüsis maganud John ärkas ja selle avastas, kostis alt rõõmuhõiskeid ja aplausi. Punastasin veits ja üritasin marurahulikult edasi roolida. Lahte sisse sõitsime pimedas. Teadsime, et sealkandis on tihti ka rünnakuid purjetajate vastu, aga pigem valitakse ohvriteks üksi või kahekesi purjetavad vanemad inimesed. Meie 11 noort elujõus eestlast igas laevas ei ole just kõige lihtsam sihtmärk. Igaks juhuks turvasime iga meeskond omal kombel laevad ära. Daltoni meeskond sättis pardad täis tühje pudeleid, et need koliseks kui keegi võõras üritab jahile tulla. Meie panime lihtsalt kõik aknad, uksed korralikult kinni ja lasime reggevaimul valvata. Alo magas signaalrakett kaisus.
Hommikul ajasid kaptenid kõigepealt korda paberimajanduse uues riigis ja peagi sõitsime edasi, et jõuda suuremasse ja turvalisemasse Rodney sadamasse. Seal tankisime jahid, saime korralikult pesus käia ja lõunatada. Õhtul kutsus Daltoni meeskond meid oma laeva valge (voodi)linaga õhtusöögile. Pärast seda sättisime suurema kambaga end ilusaks ja läksime Pigeon Island Beachi tänavapeole. See oli igareedene suur üritus, kus tuhanded inimesed jämmisid tänavatel ja baarides. Lõime laiaks oma viimased East Carribean Dollarid, tantsisime ja tutvusime kohalikega. Meeleolu oli reisi viimasele õhtule kohaselt meeleolukas aga mitte ülemeelik. Ja siis tegime saatusliku vea.
Tai reisil traditsiooniks saanud planktonis ujumine oli endiselt tegemata ja nii koju minna ei kõlvanud. Võtsime suurema pundiga nõuks see kõrvalasuval veidi pimedamal rannaribal kuuvalgel siiski ära teha. Koorisime kõik riided seljast ja sööstsime vette. Kilkasime naerda ja pritsisime üksteist veega. Aga pill tuleb pika ilu peale.. Mõne hetke pärast kuulsime kuidas Moonika kaldalt karjub "VARGAD, VARGAD!". Algul mõtlesime, et ta teeb nalja aga hetk hiljem nägime pimeduses kahte tumedanahalist meest jooksmas. Koos meie asjadega. Kui kaldale jõudsime, olime üsna ehmunud. Ja paljad. Minu asjadest olid järel vaid need vanad matkasandaalid, millest mul kõige vähem kahju oleks olnud. Heddi hakkas juba palmilehti rebima, et kuidagi end katta, aga siis leidsime, et osa asju oli siiski alles. Klapitasime riideid omavahel nii, et mina sain Anu kleidi ja ta ise tõmbas salli ümber, Hets sai Johni trullerid ja Tarmo pluusi, Kristo jalutas nukralt ma ei tea kelle pükste ja ühe sandaaliga. Tagantjärele päris koomiline kamp. Kuidagi jõudsime politseijaoskonda ja püüdsime seal asja selgitada. Ametnikud raputasid vaid pead ja laususid "usual friday bullshit". Meie andmed ja kadunud asjad pandi ruudulisse A4 kaustikusse kirja ja lubati esmaspäeval koos ülemuse allkirjaga dokumendid kindlustuse jaoks e-mailile saata. Ma võin öelda, et neid ei ole tänaseni meist keegi saanud... Õnneks PZU kindlustus on ülinormaalne ja sain kenasti oma röövitud asjade eest kompensatsiooni. Kohalikul politseil puudub aga seal riigis igasugune autoriteet. Kui jaoskonnas mainisime, et osa meie seltskonnast on endiselt rannas, pidid nad šoki saama. Kuidas me küll julgesime oma sõbrad sinna jätta. Meid pakiti Toyota Hiluxisse ja sõitsime läbi selle sama tänava, kus enne pidutsesime, ranna poole. Politseiautot nähes vilistati ja näidati keskmist sõrme. Õudne. Kes siis veel seal turiste peaks kaitsma, kui mitte nemad.. Näitasime kuriteopaiga ette ja meid transporditi tagasi sadamasse. Seal selgus, et meie õhtu oli veel üsna okeilt lõppenud. Nimelt ründasid kohalikud nolgid koduteel Martat, Kristiinat ja Magnust. Krissu kott lõigati lihtsalt noaga õla pealt maha. Aga ka nemad jäid õnneks füüsiliselt terveks. Kokkuvõttes üsna kole lõpp reisile. Selleks ajaks, kui me laeva jõudsime, oli kell juba 4 paiku hommikul. Magada saime vaid 2-3 tundi ja startisime leinameeleolus tagasi Martinique poole. Vähemalt olid kõik terved ja passid olid röövimise ajal kõigil laevas olnud, niiet keegi Kariibidele jääma ei pidanud.
Laupäeva hommikul pidime laevad tagasi andma. Jõudsime nibin-nabin kokkulepitud ajaks. Pakkisime asjad ja lahkusime laevast. Meil Heddiga oli veel 2 päeva jäänud Martiniquel olemiseks. Aga ei ühtegi pangakaarti ega telefoni. Hoidsime oma asendus-emade Juta ja Mare lähedale ja nälga ei jäänud. Õhtul jalutasime rannas, mis alles mõned päevad tagasi oli meile paistnud merelt. Päikeseloojangus mastid loksusid laine taktis ja kuigi me olime vaid mõne tunni maal olnud, tekkis juba igatsus mere järele.
Kariibi merest räägitakse täie õigusega kui purjetajate paradiisist. Palmisaared, päike ja ühtlased tuuled - mis sa veel oskad tahta.. Minu seitsmes purjereis sai korralik kombo kõigist eelmistest koos uute seiklustega. Kui nüüd keegi küsib, et mis edasi, siis mul head vastust ei olegi. Olen näinud Atlandit nii ühelt kui teiselt kaldalt (Kanaarid, Kariibid) ja keskelgi ära käinud (Assoorid). Eks millalgi saabub ka aeg, kui need punktid tuleb omavahel kiiluveega kokku joonistada.
Edit: Ülaloleva kokkuvõtte kirjutasin veidi enne seda, kui nimi järgmisele Assooride tripile kirja sai. Aprill 2019 ja vana hea Horta sadam - we'll meet again!
