Aeg: aprill 2019
Meeskond: Kapten John, mina, Heddi, Marek, Anu, Kert ja Karl.
Jaht: Bavaria 41 (2016)
Jahi nimi: Hera
Marsruut: Sao Miguel (Ponta Delgada) - Terceira (Angra do Heroismo) - Sao Jorge (Velas) - Fajal (Horta) - Flores (Lajes) - Fajal (Horta) - Pico (Lajes) - Sao Miguel (Ponta Delgada)
Miile kokku: ca 620 nm (umbes 1200 km)
Meiega koos purjetas seekord teine laev Urze (samuti Bavaria 41, 2016) kapten Alo juhtimisel. Madrused Ester, Mart, Ivi, Peeter, Aarne ja Mikk-Mait.TAGASI MAAILMA LÕPUS
Tähelepanelik lugeja juba teab, et Assoori saarte vahel purjetasin teist korda. Esimest korda oma lühikese, kuid intensiivse purjetamiskarjääri jooksul pöördusin käidud kohta tagasi. See reis erines mitmes mõttes kolme aasta tagusest, kuid oli samas nii mõnusalt tuttavlik. Sain veelkord kinnitust, et Assoorid on minu lemmikpaik maailmas. Isegi pärast Kariibi merel seiklemist. See loodus, kultuur, inimesed ja eraldatus muust maailmas lihtsalt köidab südame enda külge.
Enne reisi olin kohutavas töö-stressis. Keeruline oli keskenduda, südametunnistus piinas tegemata asjade pärast ja miski ei sujunud. Reisiootust nagu eriti polnudki. Pigem oli lihtsalt tarvis ükskõik kuhu põgeneda ja juhe kasvõi korraks seinast välja tõmmata. Eelmisest korrast mäletan selgelt seda "format C" tunnet, mis kõik ebaolulise kustutas ja minu väikse maailma paika raputas. Lootsin seegi kord, et tagasi tulles on mõistus selge ja töötahe tagasi... Olen kodus olnud vähem kui 24 tundi. Tunne on parem kui enne, aga mitte täielikult formaaditud. Ehk on veel vara põhjapanevaid järeldusi teha..
Ühesõnaga!
(Teadagi - siit tuleb järjekordne mahu mõttes bakatöö vääriline kirjeldus.)
Startisime Heddiga Tallinna lennujaama suunas 11. aprilli hommikul. Et reisi algus oleks pidulik, ootas Kert meid sissepääsu juures väikse Martini Astiga. Mõne aja pärast liitus ka Karl ja pakkisime oma nelja peale võetud suure pagasi kokku. Sõime traditsioonilise R-Kioski eine ja peagi oligi aeg Lissaboni poole startida. Seekord oli meil täitsa eeskujulik ärasaatmiskomitee - Liina ja Ott tulid lehvitama. Helsingis tegime paaritunnise vahemaandumise ja kogusime kokku suurema osa ülejäänud reisiseltskonnast.
Eestist lahkumise ajal olid siin-seal metsa all väikesed lumehanged. Lissabonis oli ilm mõnevõrra mõnusam - nii 17-18 kraadi sooja. Püüdsime lennujaamast taksot haarata, kuid rahvast oli nii palju, et järjekorras seismine tundus mõtetu aja raiskamine. Selle asemel sisenesime 2 euro abil metroosse ja paarikümne minuti pärast olimegi vanalinnas oma korteri juures. Härrad kaptenid juba ootasid meid sealkandis. Õhtustasime lähedal restoranis ja meeleolu järjest tõusis. Majutuskohas tegime veel mõned veinid ja tutvusime omavahel, aga selliseks rajuks sangria joomiseks, nagu eelmisel korral, ei läinud. Selgus, et meil on reisiseltskonna peale hunnik muusikariistu - lõõtspill, guitalele, ukulele, mandoliin ja veel mitu-mitu suupilli. Tõotas tulla musikaalne reis.
12. aprilli ennelõunal pidime lendama Ponta Delgadasse. Jõudsime lennujaama paar tundi enne oma "lemmikfirma" RyanAiri lendu. Taksojuht viis meid terminali, mis tähendas sisuliselt suurt plekist kuuti. Välisukse juures oli täpselt üks kohvik väikese väliala ja plastmasstoolidega. Kui ikka odavlennufirma lend, siis ei ole mõtet oodata kullatud äärtega portselani. Ja siis see algas. Meie lendu lükati edasi kolm korda. Ponta Delgada lennujaamas oli udu ja mitmed lennud seepärast tühistatud. Osa isegi Pontasse kohale jõudnud ja siis tagasi pöördunud. Meil polnud aimugi, kas õhtuks saarele jõuame või lastakse meid alles järgmisel päeval liikvele. Lõpuks, umbes 4 h hiljem, siiski õnnestus meil sellest kaoses lennujaamast lahkuda.
Planeeritust mõned tunnid hiljem jõudsime sadamasse, kus Anu, Marek ja Mikk-Mait meid ammu ootasid. Viisime asjad laeva, kaptenid suundusid paberimajandust korda ajama ja mina võtsin oma tiimi kaasa provianti varuma. See esimene poeskäik on alati pisut närviline. Tahaks rahulikult nimekirja läbi vaadata, mõelda ja kaaluda, kas-mida-millist-miks üldse vaja on, aga teised tahavad samal ajal aidata ja küsivad miljon küsimust. Õnneks on mul reiside jooksul välja kujunenud standard-nimekiri asjadest, mis alati vaja osta on. See teeb shoppamise kiiremaks ja rahulikumaks. Nii umbes tunniga saab hakkama. Esimestel kordadel läks kaks ja natuke peale.
Õhtuks kolisime jahti sisse ja pakkisime asjad lahti. Köögis oli ruumi seekord üsna vähe, aga nutikalt paigutades saab alati hakkama. Kajutid seevastu olid kõige ruumikamad, mis meil kunagi olnud on. Kolmas inimene oleks ka vabalt magama mahtunud.
Viimastena jõudsid kohale Ivi ja Kert, kes olid meist Lissaboni oma lendu ootama jäänud. Jämmisime veel veidi laeva ahtris, jalutasime kai peal, uudistasime sadamas seisvaid laevu ja panime vaikselt vaimu valmis varahommikuseks stardiks.
13. aprilli varavalges tõusime ja pisut pärast päikesetõusu andsime otsad. Ees ootas umbes 18 tundi meresõitu Terceira saare suunas. Esimesed 100 miili olid meile kõigile rasked. Tuult eriti polnud, aga tormijärgsed lained polnud veel rahunenud. Pidasin vastu 2 tundi. Ja siis see tuli. Kuldne roop. Marek jäi minust maha vaid mõne minutiga. Kui ma olin ennast kuidagiviisi kajutisse lohistanud, oli tunne nii kohutav, et ei saanud liigutadagi. Kügelesin seal koikus ja ei suutnud kätt sirutada, et tekki peale tõmmata. Ümberringi möllasid 3-4 meetri kõrgused ummiklained. Lisaks väiksemad lained suure svelli peal, mis lainetasid kuskilt teisest suunast. Kohutav tohuvapohu. Isegi kapten ise ei pääsenud puhta nahaga. Nemad Kerdiga võtsid asja muidugi huumoriga ja pidasid aru, et kas enne juua õlut ja siis roopida või enne roopida ja siis õlut juua. Lõpuks otsustati õlle kasuks. Kert nentis mõni hetk hiljem, pärast humalajoogi väljutamist, et see on endiselt külm... Seega - seitsmest meeskonnaliikmest 4 toitsid (või siis jootsid) kalu. Urze pardal oli seis täpselt sama - 7st neli. Kaasa arvatud kapten Alo elu esimene kord. Tuleb tõdeda, et nii hullu päeva pole mina veel jahi pardal näinud. Mõtted peas tiirlesid selle ümber, kas on vaja ennast sellisesse õudusesse vabatahtlikult mässida. Aga nagu ikka - kui otsad kai külge saavad, ununevad need mõtted sama kiiresti kui tekkisid.
Terceirale saabusime 22.00 paiku. Ja Urze tiim tunnike hiljem. Selleks ajaks olime nende jahi küll juba Perzeks ümber nimetanud. Ja järsku hakkas ka väljend "pe**vestid" täitsa loogiline tunduma. Sest.. Päästevestid Urze pardal, mis on Perzeks ümber ristitud, on ju perzevestid, või kuidas? Võtsime sõbrad vastu lauluga "Seda paati pole tehtud linnuluust" ja oligi esimene sõit tehtud (loe: üle elatud).
14. aprill oli deja vu-päev Terceiral ja Monte Brasil'il. Jalutasime veidi Assooride vanimas linnas Angra do Heroismos ja suundusime siis mäetippu. Teel tippu kohtusime kohalike hirvedega, kes täitsa vabalt mäekülgedel uitasid ja fotokaameratele poseerisid. Johni looma-selfide kollektsioon sai paar väga nummit täiendust. Istusime maha mäe päikesepoolsel küljel matkaraja lõpus, avasime veini, juustupaki, oliivid ja lõõtsakoti. Kert mängis pilli, meie nautisime ilma ja vaadet. Aga see polnud veel mäe tipp. Edasi matkasime läbi lopsaka metsa, grillimisplatsist mööda poolsaare kõrgeima koha poole. Seal tegime uue pikniku ja poisid pidasid vajalikuks tippu tähistava risti tugi-trosse pingutada. "Vandid" (purjeka masti püsti hoidvad trossid) pidid lõdvad olema...
Teel tagasi möödusime ka tuttavast mänguväljakust, kus eelmisel korral pikast kollasest liumäest alla sõitsime. Ei saanud seegi kord teisiti. Sadama-restos võitlesime muskus-partidega oma õhtusöögi pärast. Neile sobis ükskõik mis - kartulikrõpsud või kapsas. Steiki me ei raatsinud pakkuda. Käisid ja nuiasid seal laudade kõrval nagu nälginud koerad. Kaptenitel oli suur plaan sel reisil kindlasti kala püüda. Kuna oli pühapäeva õhtu, siis ükski kalatarvete pood enam lahti polnud ja hommikul pidime enne nende avamist startima. Sadamast sai John telefoninumbri ja kokkuleppe, et härra teiselpool toru aitab landi, tamiili ja konksu leidmisega. Kui õhtusöök söödud, võetigi ette kalavarustuse hankimine. Alo, John ja Kert kadusid majade vahele, meie suundusime tagasi laeva. Avastasime, et kapten oli koos laeva võtmega läinud ja jäime kokpiti teda ootama. Urze uksed olid õnneks lahti ja kui meil külm hakkas, pugesime teise laeva varju. Kui härrad paar tundi hiljem tagasi jõudsid, selgus, et neid oli auto kastis kuskile linnast välja viidud ja nad olid kumbagi laeva umbes 70 euro eest varustust ostnud. Kohe alustati investeerimisplaani osakute müümist, mis neil küll eriti hästi ei õnnestunud, sest varasemate reiside kalapüügi statistika rääkis nende kahjuks.
Õhtul pidasime nõu, kas hommikul 15-17 m/sek puhuv tuul on meile vastuvõetav väljakutse merel. Sündis ühine otsus, et saame hakkama ja stardime kella 9 paiku. Plaan oli järgmiseks sõita ca 45 miili pikkune ots minu jaoks uuele saarele Graciosale.
15. aprilli hommikul ärkasime kerge ärevusega. Teadsime, et raske sõit ootab ees. Tegin hommikusöögiks mannaputru, et hea siidine riba tuleks. Eks ma aimasin, et see riba-panija olen suuretõenäosusega ma ise. Igal reisil seda ei juhtu ja palju sõltub ilmaoludest. Üle 3 meetri lainet on minu jaoks esialgu raske. Tavaliselt kulub mul 3-4 päeva, et organism harjuks kõikumisega. Siis paar päeva on veidi keeruline - süda läigib aga olukord on talutav. Umbes kuuendal päeval ei tunne ma enam suurt midagi. Üle kahe nädala pole ma merel olnud, aga arvata on, et umbes selleks ajaks olen nii merekindel, et võin köögis kokata ja kajutis raamatut lugeda.
Olime juba tormikad selga ajanud, kui universum hakkas märke saatma. Alustuseks kuulsime kohutavat kolinat oma peade kohal. Selline tunne, nagu mast oleks pilbasteks lennanud. Aga jahi otsad olid alles kai küljes kinni. Vaatasime ringi ja selgus, et sadama kõrval kalju peal lõhutakse mingit hoonet. Suure kollase plastmasstoru kaudu visatakse kiviklibu alla. Järgmiseks tuli meie juurde üks ukraina purjetaja. Ütles alustuseks sulaselges eesti keeles "tere" ja küsis siis, kas me hullud lähme spetsiaalselt tormi otsima. Järgmiseks tuli alt kajutist üles Heddi ja rääkis, et oli öösel unes näinud meie Kariibi reisi asendus-ema Jutat, kes palus pisarsilmil, et me ei läheks sellise ilmaga merele. See kõik tekitas kahtlusi, et ehk ei peakski.. Aga otsus oli tehtud, Urze juba akvatooriumist välja sõitnud ja John vajutas mootori käivitamise nuppu. Vaikus. Proovis veelkord. Ikka vaikus. Üsna uue (2016 aasta) laeva mootor lihtsalt ei käivitunud. Polnudki midagi teha. Keegi kuskil hoidis meid tagasi. Teatasime uudise ka Urzele ja pidasime hetke aru. Proovisime veel mootorit, kontrollisime kaitsmeid - kõik justkui oli korras. Merel ateiste ei ole ja ei jäänudki muud üle, kui tunnistada merevana otsust, et meie sõit sel päeval jääb ära.
Eks see oli nii mõnelegi meist kergendus. Teises laevas eriti - seal olid tervised veidi hellemadki kui meil. Seega saime juurde veel ühe Terceira avastamise päeva. Ajasime tormikad seljast ja tegime uue plaani. Rentisime väikebussi ja suundusime saaretripile. Külastasime laavakoopaid ja tegime saarele tiiru peale. Liiga palju ilusaid vaateid just ei olnud, sest ilm oli kehva - tuuline, pilves ja vihmane. Mida tunnid edasi, seda õigem tundus sel päeval maa peal olla. Õhtul kokkasime Heddiga oma legendaarseks saanud kartuliputru hakklihakastmega ja pidasime korraliku laevapeo kõigi pillide ja kõigi lauludega, mis vähegi meelde tulid. Urze köögitoimkond oli isegi kooki küpsetanud.
Teisipäeval, 16. aprillil oli ilm veidi rahunenud, aga lained ja tuul endiselt üsna võimsad. Kuna üks päev oli meil reisiplaanist kaduma läinud, pidime tegema väikse muudatuse ja Graciosa asemel sõitma Sao Jorgele - umbes 50 miili ehk 9-10 tundi. Sellest pool kahe saare vahel ca 5 meetriste lainetega ja teine pool pikliku Sao Jorge varjus vaiksema tuule ja väiksemate lainetega. Pidasin kokpiti laua külge klammerdunult vastu umbes poolteist-kaks tundi. Mõistus justkui sai aru, et Johnil on kõik absoluutselt kontrolli all, aga hirmud värisesid hinges. Lained ulatusid nii 5-6 m kõrgusele, laev oli korralikult kreenis, tuul kõva ja süda paha. Mis siis saab, kui keegi kukub? Mis siis saab, kui laine meile peale murdub? Mis siis kui kuskil mingi ots katki läheb või tross järele annab? Mis siis, kui ongi praak-kiil? Kuival maal järele mõeldes täiesti mõtetud küsimused. Sama hästi võiks ju iga päev autoroolis mõelda, et mis siis, kui ratas alt ära tuleb. Aga ega ta ei tule ju tegelikult.. Võino mingi väga väike võimalus on, et midagi katki murdub, aga samamoodi väikesed on need võimalused merel. 50:50. Juhtub või ei juhtu. Minu pabistamine tegelikult mitte midagi ei muuda. Tegeleme probleemidega ikka nende tekkimise järjekorras... Ülejäänud päeva võitlesin iseenda ja maailmaga kajutis. Vandusin, et see on viimane kord Atlandil. Õhtul Velase sadamas sildumiseks olin nagu naksti laevatekil ja need rumalad mõtted unustatud.
Kolmapäev, 17. aprill oli minu ja Heddi päev. Rentisime sadamast väikese nunnu Smarti. Varem olin mägiste saarte peal sõitnud igasuguste autodega - peamiselt manuaalkastiga. Aga selgus, et tilluke automaat-Smart on üks igati mõnus rendiauto. Kert, Karl ja John võtsid rollerid ja ülejäänud kamp minibussi. Mikk-Mait jäi laevu valvama ja reisikirja kirjutama.
Sao Jorge sõitsime me kolm aastat tagasi risti-põiki läbi koos taksojuht Carlosega. Teadsime hästi neid ilusaid kohti, kuhu minna tasub. Suurema osa päevast olimegi Hetsiga kahekesi, mõned korrad põrkasime teistega kokku. Näiteks matkaraja alguses, kuhu poisid rolleritega hullama läksid ja lõunasöögiks saare ida-tipus. Plaan oli uuesti vaatama minna maha jäetud majakat, mis läänetipus seisab, aga ilm oli kõrgemal pilvine ja hoolimata sellest, et müstilised udused muinasjutumetsad meid oma vaadetega meelitasid, sõitsime sadamasse tagasi. Mikk-Mait oli seal olemise mõnusaks teinud. Passengeri album mängis ja veinid ootasid.
Õhtul korraldasime Urze kokpitis järjekordse kontserdi ja kõik laulud said jälle lauldud. Seekord isegi mõned venekeelsed nendesamade ukrainlaste soovil, kes meid Terceiral tormi eest hoiatasid. Väiksema pundiga pikendasime õhtut veel veidi eemal kai peal maailma parandades.
Neljapäeval, 18. aprillil sättisime kursi oma lemmiksadama Horta poole. Vahemaa oli vaid 20 miili ehk otse sõites 4 tunni ringis. Meil polnud veel ühtegi korralikku vahetustega sõidu päeva olnud. Seega leppisime Aloga kokku, et teeme merel trenni, aga kella 5ks saabume Hortasse igal juhul. Järgmine sõit oli meil juba vähemalt 24 h pikkune Florese ots, mille jooksul pidime sõitma vahikordades. Seega pidime andma roolimeestele võimaluse laeva tüüris olla. Enne akvatooriumist väljumist läks rool Kerdi kätte ja tema hakkas jagama käsklusi purjede üles tõmbamiseks. Leppisime kokku, et niipalju kui võimalik, teeb toimetusi tema paariline Karl. Ja kui väga vaja, siis teised aitavad. Mõlemad said väga hästi hakkama. Mina võtsin ühe vendri kaissu ja keerasin pealtuule pardasse tuttu. Järgmises vahetuses sõitsid Anu ja Marek. Ka neil õnnestus kõik kenasti. Viimaseks vahetuseks läks rooli John ja meie Heddiga olime valves. Selleks ajaks olime juba üsna Fajali saare alla jõudnud ja tuulekiirendustsoonid tegid oma tööd. Lootsin tegelikult tol päeval ise kasvõi korraks rooli saada, aga tuuleolud käisid mulle veidi üle jõu. Näitasime Hetsiga klassi pautimisel ja purjede rehvimisel. Kohe näha, et sissetöötanud tiim.
Meeleolu sel päeval oli laevas igati äge. Päike paistis, viskasime nalja nii enda kui Urze meeskonna üle, tegime manöövreid ja nautisime täiel rinnal sõitu. Lõpupoole võtsime veidi hoogu maha, et ka teine jaht meile järele jõuaks ja saaksime koos sadamasse sõita. Minu ja Heddi jaoks oli Hortast lahkumisest möödas 3, Johnil ja Mikk-Maidul vaid 1,5 ja Alol tervelt 17 aastat. See oli emotsionaalne sildumine. Meie hüppasime Heddiga õnnest ja lasime endast pilte teha. Kõrvalt võis jääda mulje nagu me oleks just üle Atlandi tulnud. Alo silmis säras sügav rõõm taaskohtumise üle. Ja meie vana hea Rift (mõlema eelmise Assoori tripi jaht) seisis ikka truult oma kohal. Kai ääres seisis ka üks jaht soomlastega pardal, kes meid sõbralikult tervitasid. Nähes meie ülevoolavaid emotsioone, vaatasid meid ilmselt kerge segadusega.. Pärast 6-tunnist meresõitu sellised õnnejunnid.. Aga nii äge päev oli seljataga. Parkisime laevad külaliskai äärest jahisadamasse. "Nagu Oiu sadamasse sõidaks sisse, nii tuttav on kõik", teatas John kitsast sissesõitu mööda manööverdades.
Olime oma reisiga jõudnud enamvähem poole peale. Tegelikult pidime Hortas veetma kaks ööd, aga ilmateade näitas soodsaid tuuli Florese poole sõitmiseks ja nii otsustasime startida juba järgmisel õhtul. Õhtusöögiks suundusime tuttavasse restorani, mille omanik Genuino on kaks korda oma jahil Hemingway ümber maailma seilanud. Viimasel korral murdis ta tormis masti ja ehitas poomist uue. See jäi tema viimaseks pikemaks meresõiduks ja Hemingway seilab nüüd küll Horta lähedal, aga on kasutuses õppesõidu jahina.
Pärast õhtusööki maandusime legendaarses Peter Cafe Spordis. Sel aastal saab meremeestekõrts 100 aastaseks. Eelmisel korral lõpetasime oma sõidu just Hortas ja marssisime keset ööd soolastes tormikates baari sisse. Rahvas valgus kahele poole laiali ja meile tehti vabaks teekond ja laud. Selline on seal austus meremeeste ja -naiste vastu. Sel korral meil tormikaid ja väsinud nägusid polnud, kuid pika laua kahele meeskonnale saime siiski. Pillimehed lõid laulu lahti ja terve baar pöördus nägudega meie poole. Kohalikud mammikesed keerasid toolidki meie suunda ja nautisid kontserti. Sellist aplausi pole tõenäoliselt Peter'is veel nähtud, nagu meie moosekandid said. Kummardasid publikule ja puha.
Horta sadam on üks põhilisi peatuspaiku atlandiületajatele. Sadam on suur ja pikad kaid mahutavad ka väga suuri aluseid. Eelmisel korral pidutsesime 105-jalase IDLE'i pardal. Sel korral luksusjahi pardale me ei sattunud, aga nägime maailma suuruselt 28-ndat jahti Aquarius. See 184 jala (56 m) pikkune superjaht ajas meil kõigil suu vett jooksma. "Tagasihoidlik" ei ole just õige sõna selle jahi kirjeldamiseks. Klassikalise välimusega 2017 aasta numbrit kandvas jahis on 4 luksuskajutit, mis tõenäoliselt on pigem väiksed korterid. Püüdsin leida infot meeskonnaliikmete arvu kohta, aga ei õnnestunud. Tõenäoliselt nii umbes 20 inimest. Mastid on nii kõrged ja laev ise nii pikk, et meeskonnaliikmed kasutavad omavahel suhtlemiseks raadiosidet. Pelid on nii jämedad, et neist kahe käega ümbert kinni võtma ei ulatu ja mastide küljes on ekraanid, mis madrustele infot edastavad. Ulme. Lisaks seisis Hortas 2004 aasta Volvo Ocean Race'i jaht, üks punane soolopurjekas, mis nägi välja pigem Vormel 1 moodi ja palju palju teisi väiksemaid ja suuremaid purjekaid.
Reede, 19. aprilli lõuna paiku startisime minu lemmiksaare Florese poole. Enne veel täiendasime toiduvarusid, sest lihavõttepühad olid saabunud ja Florese kaubandus-sektorile ei julgenud lootma jääda. Ees ootas umbes 135 miili ja ööpäevane sõit pakstaak-tuules, ehket tuul puhus laeva suhtes ahtri ja külje vahepealt. Üks mõnusamaid variante, sest tunnetatav tuul on sellisel juhul umbes poole võrra väiksem reaalsest tuulekiirusest ja laine ei peksa paukudes vastu vööri, vaid lükkab mõnusalt laeva edasi.
Merel söömine on omaette teema. Eks sõltub, kuidas kellegi organism sõitu talub, aga üldiselt üleliia palju toitu ei kulu. Kui mul halb olla on, siis võin vabalt ka 20 h söömata olla ja paari lonksu veega sõidu üle elada. Aga need, kes paremini loksumist taluvad, jõuavad selle aja jooksul umbes 2 korda süüa. Tavaliselt valmistame ühe põhilise söögikorra enne väljasõitu ette. Näiteks keedame supi, tatrapudru või risoto. Ja lisaks sätime alati (peamiselt on sellest kujunenud Heddi spetsialiteet) kokpiti laua sisse veepudelid, mõned puuviljad ja jogurtid, riba-kommid (hapukad vikerkaarevärvilised kummikommi ribad) ja Oreo küpsised. Need viimased ei maitse maapeal kunagi sama hästi, kui öövahetuses merel. Lihtsad asjad, mida on hea nälja korral haarata ja kiiresti süüa. Proovisime sel korral ka soolapähkleid, aga neid on kõikuvas laevas keeruline pakist kätte saada ja pudenevad mööda kokpiti laiali. Tüütu.
Kohe väljasõidu alguses panime paika vahikordade järjekorra. Iga vahetus oli tööpostil 2 tundi ja pärast seda sai 4 tundi magada. Rütmi säilitamiseks töötasid vahetused meie laevas ka päeval. Niipalju kui mäletan, siis Urze pardal oli veidi teine süsteem. 3+3 inimest/tundi vahetused ja seda pigem pimedas. Muul ajal võtsid nemad veidi vabamalt. Meile see 2+2+2 süsteem sobis hästi ja igaüks teadis, millal on tema töö- ja puhkeaeg. Oma vahetuse ajal arutasime, et küll me ikka oleme tillukesed selles suures maailmas. Justkui kükitava mannatera kõige väiksem aatom. Sellegipoolest leidis üks väike 20-sentimeetrine kalmaar ookeanist üles just meie laeva. Ei tea miks, aga ühel hetkel ta hüppas lainetest välja ja prantsatas vastu Heddi selga. Uurisime teda veidi ja kartsime, et kukub tinti pritsima, nagu tema suguvennad tavaliselt teevad, aga ta vaeseke klammerdus hoopis oma iminappadega kokpiti lauajala külge ja keeldus lahkumast. Kuidagiviisi sai John ta sealt lahti ja otsustasime ta meresügavustesse tagasi saata. Mõni aeg hiljem saabus uus külaline. Seekord lennates. Üks maast liiga kaugele sattunud noor kajakas otsis paaniliselt maanudmiskohta. Lõpuks ta selle meie jahi sprayhoodi peal (kokpiti katusel) leidiski. Seilas meiega kümmekond minutit ja lendas siis omateed.
20. aprilli lõuna paiku - täpselt 24 tundi hiljem - sõitsimegi Lajese sadama mitte eriti turvalisse akvatooriumisse, möödusime sügisese tormi ajal katki murdunud kai tükist ja sildusime tuttava ujuvkai ääres. Olime korranud täpselt eelmise korra kiirusrekordit, kuid seekord puhtalt purjede jõul liikunud. Seega võib öelda, et Meltemi parim sõit marsruudil Fajal - Flores.
Floresel tundsime esimest korda, et tegelikult me ikkagi tulime soojamaareisile. Tormikad lendasid kõrge kaarega kajutisse ja lühikesed püksid-särgid selga. Mina olin selleks ajaks oma nina korralikult ära kõrvetanud, sest kes ikka pilves ilmaga päikesekreemi viitsib panna. Peale meie oli sadamas vaid üks purjekas ja seegi lahkus mõne tunni pärast. Urze saabumise ajaks läksime kai peale vastu, laulsime neile uuesti tervituslauluks "Seda paati pole tehtud linnuluust" ja jooksime sildumisele appi.
Pealelõunal sättisime end sisse kalda kohal olevasse Trancuadori baari. Nimi tuleb vaalapüügipaatidel sõitnud meeskonnaliikme nimetusest, kelle ülesanne oli harpuuniga vaala torgata. Sõime ja tellisime õlled-veinid. Ootasime kalalaeva saabumist, et sealt miskit mõnusat osta ja õhtul rannas grillipidu korraldada. Kui laev saabus, tormasid kaptenid kohale ja said kala asemel hoopis suuremas koguses kalmaare. Õigemini 6 tükki aga need olid nii 70-90 cm pikkused. Kuni neid puhastati, kogunes Trancuadori kohalikest muusikutest ansambel. Ei läinud 5 minutitki, kui meie bändid omavahel sulandumist alustasid ja tulemuseks oli terve õhtu kestev jämm. Randa grillima me ei läinudki, sest baariomanikud Paulo ja Julian lohistasid maja tagant välja oma grilli ja tegid tulegi alla. Kui meie kala-spetsialistid puhastatud ja maitsestatud kalmaariga tagasi jõudsid, olid söed valmimas ja pidu täies hoos. Kalmaari oli meil nii palju, et küpsetada jõudsime vast umbes pooled. Ülejäänu läks külmkappi tagasi. Supermaitsev õhtusöök. Nagu hiljem selgus, siis veidi kummiseks olid teised jäänud, aga tol hetkel polnud meil millegagi võrrelda.
21. aprillil, pühapäeva hommikul vedelesime pikemalt ja sõime pannkooke. Mmmm. Kaptenid tõid rendiautod - ühe Opel Vivaro bussi ja kaks Renault Cliot. Nendega põrutasime saare-tuurile. Käisime tuttavate koskede juures, seiklesime veidi ringi ja lõpuks jõudsime vanasse heasse Faja Grande külakesse. Plaan oli üles leida meie soomlasest sõbra Tino koobas (loe täpsemalt 2016 aasta reisikirjast). Tino ise viibis samal ajal kodumaal aga tervitas kõiki palavalt ja viis meid kokku oma sõbra Rikuga. Ka tema on soomest pärit, aga elab juba aastaid Floresel. Mängib elukutseliselt arvutimänge ja vastupidiselt Tinole, elab täiesti korralikus kivimajas. Riku viis meid Tino koopa juurde. Tuleb välja, et ta kasvatab seal muude rohetaimede kõrval ka bulbulaatoreid. Lõika aga pealsed maha ja bulbuleeri palju soovid. Tegime Tinole tervituseks tema enda koopa terrassilt tervitusvideo ja jalutasime tagasi Riku residentsi. Teepeal rääkis Riku, et Tino olevat ka vahepeal tema juures elanud - "while he's cave was being renovated" ja lisas, et see ainuke valgusti, mis koopa laes mõnda aega rippunud oli, ei tööta enam, sest "he doesn't belive in electricity". Uskumatu tüüp :D.
Riku juures toimetasid ringi välismaalastest külalised. Tüdrukud UK'st, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Itaaliast. Sõbrunesime nendega kiirelt ja aitasime lauda katta. Riku hoovist avanes vaade Atlandi ookeani loojuvale päikesele, lõõtspill mängis ja ahjuliha, riis ning salatid kanti lauale. Veidi pärast südaööd tundus, et on õige aeg lahkuda. Tänasime seltskonda vastuvõtu eest, andsime oma panuse õhtusöögi kassasse, ronisime autodesse ja sõitsime laevade juurde tagasi. Väiksema kambaga istusime veel laeva kokpitis, käisime muulidel jalutamas, ronisime majaka otsa ja nautisime mõnusat õhtut.
22. aprill oli meil planeeritud matkapäevaks. Alo viis osa seltskonnast sama raja algusesse, mille meie eelmisel korral Kaspari, Lauri ja Heddiga läbi tegime. See kulges saare põhjatipust läänekaldal asuvasse Faja Grandesse. Kokku nii kümmekond kilomeetrit hingematvaid vaateid. Absoluutselt kindlasti kõige ägedam matkarada, kus ma kunagi käinud olen.
Niikaua kui Alot tagasi ootasime, sõbrunesime meie Petsi ja Mikuga hoopis Trancuadori baari omanik Pauloga. Ta rääkis, et on tegelikult elukutselt merebioloog ja terve Atlandi risti-rästi läbi sõitnud. Tema ülesandeks on suurte kalalaevade peal olla see mees, kes ütleb kes-kust-millal ja millist kala püüda tohib. Umbes aasta tagasi oli ta aga koos oma tädipoja Julianiga Floresel puhkamas käinud. Pidasid pidu ja kui joogid otsa said, sattusid sellesama baari ukse taha. Baar oli kinni ja nende pettumus suur. Mõned kuud hiljem helistas Julian Paulole ja küsis, kas ta seda Florese baari mäletab. See kuuluvat nüüd neile kahele. Ja nii saidki Terceiralt pärit merebioloogist ja ärimehest baariomanikud Floresel. Rahvast seal hooajavälisel ajal väga palju ilmselt ei käi, aga meile, vanadele Guitsibaari pidajatele, väga südamelähedane lugu.
Pets oli juba mitu päeva rääkinud, et tema pikad juuksed ja habe vajavad korrigeerimist. Ta oli spetsiaalselt selleks isegi pardli ostnud. Aega meil oli ja lõpuks suutis ta mu ikkagi ära rääkida, et pean oma juuksuri-ande proovile panema. Ega midagi. Käärisin käised üles ja hakkasin pihta. Ma ei mäleta, et ma varem pardlit käes oleks hoidnud, aga töö sai nii korralik, et Mikk-Mait lubas mind oma kaela kallale ka. Kui see poleks jäänud Petsi viimaseks päevaks meie reisiseltskonnas, oleks see pardel ilmselt veel nii mõnegi soengu korda teha aidanud.
Kui Alo lõpuks tagasi jõudis, ronisime autodesse ja sõitsime saart vaatama. Sel päeval külastasime kahte üksteise kõrval asuvat järve, mis õiges valguses on täiesti erinevat värvi - üks must ja teine tumesinine. Sel päeval oli päike sellisest suunast, et värvivahe oli vaevumärgatav ja piltide peale ei jäänudki. Eelmisel õhtul olime oma kalmaarikausi Riku külmkappi unustanud ja pidime sellele Faja Grandesse järele sõitma. Peatusime korraks, et Florese maastikust pilti teha ja kui Kert uuesti Vivarot käivitas, siis see ainult turtsatas nukralt. "Täitsa urzes", oli meie esimene mõte. Lükkasime auto käima ja õnneks piirdus seekord intsident vaid ehmatusega. Sõitsime ettevaatlikult Faja Grandesse ja koputasime Riku uksele. Kedagi polnud kodus aga uks oli lukust lahti. John lubas end korraks tuppa, võttis külmikust kausid ja sõitsime edasi. Mere ääres snäkibaaris ampsasime kiire lõuna ja suundusime tagasi sadamasse. Kaptenid pidid autod kella neljaks lennujaama viima ja kell 18.00 oli kokku lepitud start tagasi Horta suunas.
Vahepealset aega veetsime jälle Trancuadoris. Mikk oli vahepeal leidnud baari tagant paadikuuri, kus käis parasjagu vanade vaalapüügiks mõeldud purjekate restaureerimine. Väliselt nägid need välja üsna meie Emkade sarnased. Oluliselt suuremad ja lahtise pardaga, aga kui pildid kõrvuti panna, siis visuaalselt täitsa ühtemoodi. Tänapäeval muidugi keegi nendega vaalu enam ei püüa. 1982 aastal vaalapüük keelustati. Kohtusime sealsamas kuuri all mehega, kes 1981 aastal oma esimese ja Florese viimase vaala püüdis. Mõni päev hiljem Pico saarel külastasime ka vaalamuuseumi, kus nägime ajaloolist ülevaatefilmi Assooride vaalapüüdjatest, hulgaliselt luid, fotosid, paatide makette ja palju palju muud teemakohast. Kanged mehed olid need vaalapüüdjad. Täpsemalt neist traditsioonidest sealkandis saab lugeda siit.
Õhtune väljasõit lükkus aga ühe õnneliku õnnetuse tõttu edasi hommikuks. Pets komistas kivitrepil ja sai veidi viga. Kiirabi viis ta haiglasse kontrolli aga õnneks kõik vigastused olid paranevad. Siiski ei julgenud me teda 24-ks tunniks merele kaasa võtta. Mine tea, äkki ikkagi sai kuskile mõne nähtamatu põrutuse, mis teepeal välja lööb. Seega kahjuks jäi meie reisiseltskond ühe ägeda pillimehe ja meeskonnakaaslase võrra väiksemaks. Tema liikus edasi lennukitega.
Aga see kalmaarihunnik oli ikka veel küpsetamata. Arutasime Pauloga asja ja ta lubas meile mõnusa õhtusöögi kokku keerata. Ütleme nii, et pehmelt öeldes parim söök reisi jooksul. Nüüd alles saime tunda, mis maitsega ja kui pehme peab kalmaar tegelikult olema. See kalmaari- ja kalahautis lihtsalt sulas suus. Paremat toitu viimaseks Florese õhtuks poleks osanud soovidagi.
23. aprilli hommikul umbes 9 paiku startisime tagasi Horta poole. Tegime kohe tuttavad vahetused. Tuul oli nüüd küll tõusnud 7-10 m/sek ja paari-kolme-meetrine laine-svell ka kiikus, aga ei midagi hullu. Päevased vahetused möödusid juttu ajades ja nalja heites. Õhtuse vahetused polnud ka enam nii väsitavad. John küll ütles, et kuna ilm oli pilves, siis millegi järgi peale näidikute sõita ei olnud ja tunne olevat kui esimest korda purjeka peal, aga automaatpiloot aitas hädast välja. Kerdile oli see jörmikas sõit väga meeldis. Kogemusi täie raha eest. Temast võib veel roolimehena asja saada!
Pärast umbes 145 miili saabusime uuesti Hortasse 24. aprilli hommikul kella 8 paiku. Seega olime uuesti rekordi teinud. Nüüd juba 23 tundi. Viuh sinna ja viuh tagasi. Meie vahetus kestis 05:00-07:00 ja polnud mõtet Anu ning Marekit enam üles kamandada, kui nagunii sildumiseks läheb. Seega panime Hetsi ja Johniga ise lõpuni. Sain isegi umbes 15-20-ks minutiks rooli, kuni põlv jälle värisema hakkas. Ma ei tea, mis värk mul sellega on ja kuidas sellest rooli-hirmust üle saada. Aga ma vähemalt püüan. Purjeid kokku lappides tekkis väike error. Olime sõidu ajal eespurje valli pingutanud ja see ei lasnud enam purje kokku rullida. Pinge oli peal. Eespuri laperdas ja pealtuule parda soot keris ennast alltuule soodi külge nii sõlme, et me ei saanud seda sõidu ajal lahti. Lasime valli veidi järgi ja purje saime kokku pusserdatud, aga veidike ärev hetk korraks tekkis.
Sildumise ajaks tulid poisid ka alt üles ja jälle olime mõni hetk enne Urzet külaliskai küljes kinni. Kaptenid marssisid otse sadamahoonesse ja said teada, et oma vanale kohale me kahjuks seekord ei mahu ja peame minema sadama uuema osa kai külge. Meile see sobis, sest pesuruumid ja muu olme oli lähemal. Peter Cafe Sport küll kaugemal, aga väike jalutuskäik ei ole kunagi kellelegi paha teinud. Päevaplaani sai kirja, et puhkame mõned tunnid öisest sõidust ja siis lähme Fajali saart avastama. Proovisin ka magada, aga teise laeva ahtrist kostuv jutukõmin tuli isegi kõrvatroppidest läbi. Mitte et nad nii kõvasti oleks rääkinud - lihtsalt päeval magamine ei tule mul hästi välja isegi väga väsinuna. Niiet juba tunnike hiljem ronisin kajutist välja ja võtsin vastu pakutud punase veini. Mõne aja pärast suundusime kai peale Alo eelmise Horta-külastuse märgiks maha maalitud pilti otsima. Kõndisime kai peal edasi-tagasi ja kuidagi ei leidnud. Õhtupoole isegi korraks arvasime, et leidsime aga see polnud ikkagi õige maaling. Mulle meelnus, et ühe meie endise reisikaaslase blogis oli olnud maalingust foto. Otsisin selle üles ja leidsime pildi nurgast vihje - kollane pollar (rauast kinnituskoht laeva otstele kai küljes). Poltidega. Mitte tavaline. Tänu sellele pildile suutsime lõpuks õige pildi üles leida ja Alo rõõm oli muidugi piiritu, et tema nimi 17 aastat hiljem oma kohal Horta sadamakail seisab.
Fajali saar oli minu jaoks veel üsna avastamata maa. Eelmisel korral meil ei olnud aega ringi vaadata. Niisiis oli väljasõit igati põnev. Enne rendiautodesse istumist käisime veel Peter Sport Cafe suveniiripoes, millest tegelikult baar kunagi üldse alguse sai ja jõime ajaviiteks ühe SuperBocki. Rendiautosid oli seekord kaks. Üks neist osutus nii kehvakeseks, et korra pidime seda mäest üles lükkama. Käisime vaatamas vulkaanikraatrit ja pärast 1957 aasta purset tekkinud Capelinhose poolsaart. See üsna värskelt merest üles tõusnud ala Fajali läänetipus on pigem Marsi, kui Maa, moodi. Pärast vulkaanipurset tõusis maapind seal nii palju, et muutis täiesti kasutuks saare kaldal olnud majaka. Nüüd seisab majakas keset saart ja on üks turistide meelispaiku. Õhtul külastasime uuesti Peterit, aga seekord nii suureks kontserdiks ei läinud. Pärast jalutasime veel kai peal, vahtisime laevu ja tähti.
25. aprilli hommikul pidime suuna võtma kodusadama Ponta Delgada poole. Vaikselt hakkas kohale jõudma, et reisi lõpp paistab ja peab kodumaale pärisellu tagasi pöörduma. Osa Urze meeskonnast oli eelmisel õhtul sõitnud praamiga 5-6 miili kaugusele Pico saarele, et öösel alustada matka Portugali kõrgeima tipu suunas. Nii pididki Alo, Mikk-Mait ja Aarne kolmekesi hakkama saama. Mitte, et see neile vanadele merekarudele mingi eriline väljakutse oleks. Eriti veel ilma tuuleta reisi kõige soojemal päeval. Meie startisime, pärast hommikusi toimetusi sadamas, täies koosseisus. Lootsime sel päeval Pico rannikul vaalu kohata. Neid kõige suuremaid Jörmberge seekord ei näinud, aga ühe väiksemate vaalakeste parve sisse sattusime küll. Teel Lajese sadamasse filmisime õpetus-video algajatele purjetajatele. Juhend, kuidas merehaigusega jahi peal toime tulla. Mida teha, mitte mida teha. Seda kõike loomulikult meile omases humoorikas võtmes.
Tõmbasime Kerdi masti ja tegime mõned ägedad tiimipildid. Nautisime ilma, võtsime päikest ja mängisime pilli. Poole laulu pealt hüppasime teise pardasse, sest meist ujus mööda umbes 40 cm läbimõõduga kilpkonn. John üritas lõõtsamängu õppida, aga pole midagi teha - purjetamise peale on tal oluliselt rohkem annet antud. Lajese sadam on Hortast umbes 20 miili kaugusel. Kasutasime ära võimaluse oma kojusõitu veidigi lühendada ja korjasime oma matkasellid peale sealt, mitte Madalenast, kus eelmisel korral peatusime. Sadamast välja me väga ei jõudnudki. Sõime sealsamas kalda peal restoranis ja käisime vaalamuuseumis, millest eespool juba põgusalt kirjutasin.
Pisut enne päikeseloojangut alsutasime oma viimast 135 miili pikkust sõitu. Ilmateade näitas tuuletut ööd ja järgmist päeva. Seega purjeid me üles ei tõmmanudki. Vahetused jätsime samaks, et keegi ei peaks liiga pikalt üleval olema ja üksi vahis igav ei hakkaks. Urze tuli paistis koguaeg kenasti silma. Ei kadunud nad seekord meist väga kaugele. Öö möödus rahulikult. Vahtisime tähistaevast ja sillerdavat planktonit. Oma varahommikuse 04:00-06:00 vahetuse magasin kogemata maha. 3-4 vahel vaatasin mitu korda kella, et kohe-kohe on minek. Aga jäin siis nii sügavalt magama, et järgmine kord näitas kell 06:25 ja Heddi oli juba tagasi mu kõrval. Ma ei kuulnud ega tundnud kui ta läks või tuli. Ilm oli nii mõnus, et ega meil seal kolmekesi midagi valvata otseselt polnud ka..
26. aprilli hommik ja päev möödusid rahulikult lainetel liueldes. Mootori müra hakkas küll vaikselt närvidele käima, aga mis teha. Mõnel päeval on tuult liiga palju, siis jälle üldse mitte. Purjetaja argipäev...
Ponta Delgadas sildusime kella 4 paiku päeval. Tankisime laevad ja parkisime kai äärde oma kohtadele. Või õigemini meie Hera sai oma koha, Urze kaikohast oli naaberlaev sildumisotsad lihtsalt ülbelt üle tõmmanud. Aga see polnud enam meie mure. Koristasime laeva, pakkisime asjad, käisime pesus ja Burger Kingis söömas. Kui kõik tarvilikud toimetused tehtud, mängisime taas pilli ja meenutasime möödunud nädalaid. Öösel käisime veel Ponta Delgada vanalinnas jalutamas. Kohalikud noored rääkisid, et kui kolmest linnaväljakul olevast väravast läbi joosta, jääd päriselt Assooridele. Proovisime. Seekord veel ei jäänud, aga kes teab...
27. aprillil andsime laevad tagasi nende omanikele, õpetasime Maurole bulbuleerimist ja rentisime veelkord autod, et ka Sao Migueli saar üle vaadata. Käisime eelmisel korral tuttavaks saanud Cete Sitades'es järvi vaatamas ja maha jäetud Monte Palace'i hotellis hulkumas. See viietärni hotell avati 1989 aastal ja vaid veidi rohkem kui aasta pärast suleti klientide nappuse tõttu. Liialdamata - ma ei ole parema vaatega hotelli veel näinud. Imeline koht. Aga tõsi... Tänagi ei tea paljud inimesed Assooride olemasolust. Rääkimata siis 90ndate algusest. Kuigi käivad jutud, et hotelli plaanitakse mõne aasta pärast uuesti avada. Õhtupoolikul sõitsime saare teise otsa Furnasesse. Seal jalutasime kuumaveeallikate vahel ja käisime looduslikus SPA-s väsinud kehasid turgutamas. Õhtuks sõitsime oma ööbimiskohta ühte väiksemasse külakesse mere ääres.
28. aprilli varavalges viis Kert meid lennujaama ja jäi ise veel päevaks Ponta Delgadasse, et siis õhtuse lennuga meile Lissaboni järele lennata. Kui Lissabonis oma tuttava korteri juurde jõudsime, ei olnud see veel meie tulekuks päris valmis ja pidime pärast kohvrite ukse vahelt sisse viskamist mõned tunnid tegevust otsima. Jalutasime veidi ja proovisime leida mõnd mõnusat söögikohta, kuid lõpuks maandusime ikka täpselt oma korteri välisukse kõrvale grill-restorani. Päris raske on kohaneda suurlinna eluga, kui oled kaks nädalat väikeste saarte toredate inimestega suhelnud. Need restoranipidajad ei olnud just kõige meeldivam seltskond ja arve tasumisel tekkis meil väike tüli. Lõpuks siiski lahenes kõik rahumeelselt.
Pärastlõunal puhkasime mõned tunnid korteris. Enamus seltskonda läks veelkord välja sööma ja kuuldavasti sattusid toredasse pitsarestorani. Mina ja Mikk-Mait jalutasime veidi vanalinnas, käisime poes ja leidsime end linnaväljakult, kus parasjagu algas video-show Portugali iseseisvumispäeva tähistamiseks. Väljakuäärsete majade peale kuvati võimas 20 minuti pikkune animatsioon/video/installatsioon, kus oma loo iseseisvumisega seoses rääkisid mitmete elualade inimesed. Kahjuks me Portugali keeles päris kõigest aru ei saanud, aga ootamatult äge punkt reisile oli see igal juhul.
Varahommikul tekitasime algajate kasutajatena Uberi-juhtides segadust ja transportisime ennast lennujaama. Kõigest 2 lendu, 200 km autosõitu ja 20 tundi hiljem olimegi kodus.
Mõned päevad on möödunud, aga endiselt on tunne, nagu tükike südamest jäi jälle sinnakanti maha. Võibolla need kolm väravat siiski töötasid...
