Aeg: Aprill 2016
Meeskond: Kapten John, pootsman Massa, madrused Lauro, Lauri, Kaspar, Heddi ja mina.
Jaht: Dufour 405 Grand Large
Jahi nimi: Rift
Marsruut: Faial (Horta) - Sao Jorge (Velas) - Terceira (Angra) - Sao Miguel (Ponta Delgada) - Pico (Madalena) - Faial (Horta) - Flores (Lajes) - Faial (Horta)
Miile kokku: ca 670 nm (umbes 1240 km)
Meiega koos sõitis ka teine jaht - Hanse385 - nimeks Pagode ja kapteniks Toomas. Madrused Ene, Kristiina, Siim, Marko, Marko ja Kristo.
Lugemiseks võtke endale aega :)
7. aprillil ärkasin suurema elevuseta kell 7.30 oma mõnusas soojas ja mitte kõikuvas voodis. Sõit Tartust Tallinna möödus märkamatult, sest suurema osa ajast püüdsin ühendust saada Apollo raamatupoe e-kaubanduse klienditoega. Ostsin endale Uku Randmaa Minu maailmameri raamatu, kuid see ei tahtnud mitte kuidagi minu iPadi alla laaduda. 34. katsel (päriselt ka, ma lugesin) sain ühenduse. Tunnike hiljem potsatas õige fail õigesse kohta ja sain Eesti esimese ümber maailma soolopurjetaja seiklustest lugeda.
Lõuna paiku vahetasime koos 9 kambajõmmiga Stockholmi lennujaamas verivärske lennufirma Nordica TAP Portugali vastu ja õhtul maandusime Lissabonis. Vahepeal tööhullusesse mattunud reisiärevus oli selleks ajaks tagasi. Aukartus suure sinise ees suurem kui kunagi varem. Aasta tagasi Kanaaridele jõudes arvasin, et ees ootab nädal mõnusat soojas vees seilamist. No mitte päris. Pidev merehaigus oli tookordne märksõna. Mäletan, kuidas seal iseendaga võideldes Assooride tripi jutu peale ütlesin Johnile, et sinna võib ta vabalt ilma minuta minna.. Mulle klapib soe Vahemeri paremini. Aga võta näpust. Purjetamispisik hammustas mind vahepeal sama valusasti, kui "Purõja pini" jahtlaev IDLE pardal ;)
Õhtu veetsime Lissaboni lennujaama lähedal hostelis. Meie gäng oli alanud tripist nii elevuses, et juba enne sihtkohta jõudmist tõmmati pidu täiega käima. Õhtustasime äärelinna restoranis, kus lisaks maitsvale toidule ja veel maitsvamale veinile sai selgeks ka esimene väike nali soomlaste pihta. Kristo tutvustas meile väidetavat soomlaste "joomislaulu", mis koosnes ühest sõnast: "nyt". Pole aimugi, kui palju selles loos tõtt oli - igatahes sai sellest meie reisi märguanne lonksu võtmiseks. Kui kõht mõnusat kalapraadi täis, jätkasime õhtut Prego Baris. Tugevamad jaurasid veel tunde hiljem hosteli elutoas kebabiputkast ostetud 5 liitri sangriaga.8. aprillil lendasime Ponta Delgadasse, mis on Assooride suurim ja ilmselt ka turistirikkaim linn. Sealt edasi veel üks lend ja olimegi Hortas. Jahirendi firma boss Fransisco, kellega Johan paar aastat tagasi Düsseldorfi messil tutvus, oli autodega vastas ja viis meid jahtide juurde sadamasse. Horta sadam on üks kahest põhilisest Atlandit ületavate laevade peatuspaikadest (teine on Ponta Delgada sadam Sao Migueli saarel). Seda pikalt merereisilt puhkama tulnud meremeeste melu saime meiegi mitmel korral tunda. Laevade üle andmine käis palju kiiremini kui Kanaaridel või Itaalias. Kuulsin, kuidas John Fransiscole viimasel päeval ütles, et sai nende juures parima rendikogemuse üldse. Tõsi, lisaks meid laevas oodanud tervituskorvile (vein, juust ja selle juurde käiv moos, kohalik tuunikala jms), saime mõlema nädala jooksul pidevat tehnilist tuge, kui miskit jahi küljes purunes või mõni detail putitamist vajas. Fransisco oli väga kena ja viis meid Lauroga ka supermarketisse, et me ei peaks pärast proviandi varumist järjekordset kotirallit korraldama. Sellised teenused vahemereriikides üldjuhul rendipaketti ei kuulu. Õhtu jätkus meeleolukalt oma jahi ja kohaliku ööeluga tutvudes.
9. aprilli hommikul kella 10ks planeeritud start Velase sadama poole oli küll ühe meeskonnaliikme öiste seikluste tõttu korraks kahtluse all, kuid hoolimata vahejuhtumitele, alustasime oma esimest merepäeva üsna täpselt. Valasime vetevanale korraliku suutäie rummi, tegime juba enne akvatooriumist väljumist esimese MOBi (man over board manööver) Lauri mütsi päästmiseks ja tõmbasime purjed üles. Me Heddiga olime merehaiguse vastu küll korralikult ettevalmistatud tablettide assortiiga, aga otsustasime esialgu ilma keemiata katsetada. Heddil õnnestus see pisut paremini kui minul. Lühidalt öeldes - esimesele sisikonna väljutajale mõeldud auhind "Kuldne Roop" jäi minu valdusesse. Õnneks oli see ka ainuke kord, kui meie laevas keegi selliste koledustega rinda pistma pidi.
25 meremiili pärast sildusime Velase sadamas Sao Jorge saarel. Juba merelt oli näha, et sadama kohal kõrguval kaljul tundub olevat mingi baar. Loomulikult oli vaja välja uurida, millega tegu. Ühest pisemast baarist uurisime kohalike taksode kohta ja leidsime sealt muheda härra Carlose, kes oli nõus meid oma mini-bussiga sõidutama nii samal õhtul kui terve järgmise päeva. Selgus, et kaljul olevas baaris esineb kohalik live-band ja saarerahvas koguneb meelt lahutama. Ei saanud meiegi maha jääda ning reisi ainsad tantsupoognad said sel õhtul keerutatud.
10. aprilli veetsime Carlose eestvedamisel Sao Jorge saart avastades. 140 euro eest kuut veidi eufoorilist ida-eurooplast 10 tundi mööda vaatamisväärsusi vedada - uskumatu kannatlikkus :) Carlos näitas meile kohalikku juustuvabrikut, maha jäetud majakat, vana sadamat, lugematul hulgal imekauneid vaateid ja loomulikult kohalikke baare.
Sao Jorge elanikud ei ela eriti rikkalt. Saarel toodetakse toiduaineid (peamiselt juust ja liha) ning Pico saarel valmivad veinid ja kohalikud liköörid. Omavahel vahetatakse kaupa ja nii pole kummalgi otseselt puudust. Hinnad on poodides meie omadega üsna võrdsed või pisut odavamad. Ka väljas söömine maksab enam-vähem sama palju kui meil. Suurem erinevus on alkoholi ja kohvi hindades. Assooridel võib baaris õlle saada 90 ja kohvi 50 eurosendi eest. Kohati tundus, et nad lihtsalt ei oska raha küsida..
11. aprilli hommikul startisime Terceira suunas. Teada oli, et umbes 2/3 marsruudist saame sõita soolikakujulise Sao Jorge varjus. Saare nurga taga ootavad meid aga umbes 5-6 meetrised lained. Täpselt saare varjust välja jõudes juhtus ka esimene tehniline error. Purunes meie jahi Furlex. Või õigemini see ots, mis genu (eespurje) kokku ja lahti rullimiseks vajalik on. Sama häda kummitas meid reisi lõpuni. See pael, mis rulli sisse pidi minema, oli lihtsalt nii vana, et ei pidanud vastu ei sõlmedele ega õmblustele. Meil ei õnnestunud ka uut hankida. Õnneks oli meil kaasas Massa, kes kõik need mured lahendas ja uued süsteemid ehitas.
58 miili pärast Terceirale saabudes oli meil igatahes kangelaste tunne. Kapteni hinnangul oli mõni laine olnud isegi ca 8 meetri kõrgune. Teine merepäev lõppes korraliku lõõtsakontserdiga - kapten Tom lõbustas meid merelauludega. Enne magamaminekut oli meil Johniga tarvis edasi kanda vana traditsiooni - laevade pervamist. Juba Itaalia purjetripist alates oleme ikka õhtuti võtnud viimase pokaali veini ja läinud sadamasse jalutama ning teisi laevu vaatama. Minu jaoks lõppes seekordne laevavaatlus ruttu - ühelt sillalt teisele hüpates suutsin oma säärekondi vastu metallist serva päris kõvasti ära lüüa, niiet komberdasin tagasi laeva ja jahutasin jalga külmikust leitud kreveti-pakiga.
12. aprilli veetsime rahulikult sadamalähedal Angra linnas (mis muuseas on ka Unesco kaitse all) jalutades ja lõunatades. Tegime väikese matka sadama kõrval oleva künka tippu ja puhkasime esimeseks pikemaks ülesõiduks.
13. aprilli hommikul algas sõit (ca 105 meremiili) Ponta Delgada (Sao Migueli saare) suunas. Ilm oli üsna rahulik (lained ainult paar meetrit) ja esimest korda julgesin minagi laeva rooli enda kätte võtta. Alustuseks küll ainult umbes 10ks minutiks.
Kella 2 paiku öösel sildusime Ponta Delgadas. Merel oldud umbes 16 tunni jooksul me eriti palju ei söönud, sest organismid polnud veel lainetusega päris harjunud. Tervel meeskonnal oli hundinälg. Jahtklubi baar oli küll lahti, aga kõik, mis meile seal pakuti oli singi-juustu röstsai ja sangria.
14. aprillil magasime pisut kauem, et eelmise ööpäeva unevõlga kompenseerida. Lõuna ajal läksime rendiauto-jahile ja pika kalkuleerimise järel saime enda käsutusse taaskord suurema Opel Vivaro ja väiksema Opel Corsa (nagu Kanaaride piccolo ja grande).
Sao Migueli saar on tuntud peamiselt oma kuumaveeallikate, siniste järvede ja tõeliselt lopsaka rohelise looduse pärast. Sõnadega üsna keeruline kirjeldada. Vaadake allpool pilte :) Vulkaanilise kuuma vee testisime meiegi ära. Sai mõnusam olemine küll.
15. aprillil magasime taas pisut kauem. Seekord küll mitte otseselt unevõla kompenseerimiseks... Lõunaks saime siiski püsti ja suundusime ülejäänud saart uudistama. Ujusime ookeanis, päevitasime ja varusime enne õhtust väljasõitu uut provianti.
Tavapäraselt hilines väljasõit sadamast tunnikese. Liikuma saime umbes kell 19.00 ja ees ootas peaaegu 170 meremiili Pico saare ja Madalena sadamani. Ühtlasi oli tegemist ka meie esimese ametliku öösõiduga. Jagunesime vahetustesse - mina ja John, Kaspar ja Lauri, Lauro ja Massa. Heddi oli vahis siis, kui parasjagu ennast paremini tundis - debütant-purjetaja eelis. Vahikord kestis 2h ja pärast seda sai 4h magada. Võinoh - mina päriselt und ikka nii ei saa.. Laev hüppab ja kõigub lainetel piisavalt, et mitte sügavalt magada lasta. Seepärast on pikad ülesõidud päris kurnavad. Aga samas nii ägedad.
16. aprilli veetsime merel. Ilm oli ilus, aga ikkagi piisavalt tuuline, et mitte päris vööris päevitada. Õhtupoolikul jõudsime Pico saare lõunarannikule, mis on üks põhilisemaid vaalavaatluse alasid. Nägime algul kaugemal Toomase laeva läheduses kummalist liikumist. Vee säbrutamist ja tumedamaid laike. Keerasime kursi sinnasuunda ja õige pea avastasime end kašelottide parve keskelt. Umbes saja meetri kaugusel igal pool ümber meie ujusid vaalapoisid. Mõni suurem, mõni väiksem.John oli päris kindel, et oli sama päeva õhtuks kokku leppinud kohtumise meie hea sõbra Kunnari ja tema matkagrupiga. Selgus aga, et nemad pole veel Madalenasse jõudnud ja on alles Faialil (meie kodusaarel). Pärast pikka kirumist ja Kunnari memmekaks tembeldamist saime aga aru, et me ise oleme oma reisikavast päevajagu ees.. Ajataju kaob merel päris kiiresti :) Seega - kuna Madalenas pole korralikku jahisadamat, vaid ainult praamidele mõeldud sildumiskohad ja natuke ruumi ankurdamiseks, otsustasime sõita 5 miili rohkem ja öö hoopis kodusadamas Hortas veeta.
Kohtusime seal soomlastest atlandiületajatega, kelle laeva vöörikajutisse on ehitatud saun - loomulikult. Põhjanaabrid rääkisid meile Florese saarel elavast Tinost. Mees olevat juba 4-5 aastat tagasi teinud elus kannapöörde, müünud maha kogu oma maise vara Soomes ja maailmalõpusaarele telliseid küpsetama ja põllusaadusi kasvatama kolinud. Sisuliselt pidi ta elama koopas nagu üks õige erak kunagi. Etteruttavalt võib öelda, et kahjuks me temaga ei kohtunud. Küll aga teadsid kõik saareelanikud, kellest jutt käib, kui Tino kohta küsisime.
Hortas juhtub asju. Pärast õhtusööki ja põgusat Peter's Sports Cafe (loe lähemalt siit) külastust suundusime laeva, et järjekordne lõõtsakontsert korraldada. Muusika meelitas kohale ka ühe prantslasest kokapoisi ja tema sõbrad. Mõne aja pärast oli meie laeva kokpitis oma 15 inimest. Selgus, et tegemist oli 105-jalase luksusjahi IDLE meeskonnaga. Meie pisikese 40-jalase ahter jääb paraku sellise seltskonna jaoks kitsaks. Kolisime oma lõõtsapeo kai teise serva IDLE'i pardale. Ütleme nii, et oli päris impressive jaht. Mahutab 6 reisijat ja 5 meeskonnaliiget, kogu juhtimine käib sisuliselt nupuvajutustega ja roolirattad ulatusid mulle peaaegu lõuani. Vannitoa seinu katsid marmorplaadid ja omaniku (väidetavalt Türgi sultan) kajut oli enamvähem sama suur kui meie laev.
17. aprilli hommikul oli kohal ka meie kauaoodatud sõber Kunnar ja tema 3 matkaselli. Tegime plaani, et sõidame kõik koos Madalena sadamasse, ankurdame seal laevad ja vaatame ülejäänud päeva saarel ringi. Kaks matkajat läksid Toomase laeva, kaks jäid meile. 5 miili hiljem olimegi kohal. Klassikaliselt jätkus "Johni-käes-ükski-jolla-mootor-ei-tööta"-saaga ja pidime maale saamiseks kummipaatidega rongi tegema - töötava mootoriga paat ees, teine otsaga järel. Kaldal rentisime kaks mini-bussi ja jagasime end gruppidesse. Suurem osa seltskonnast läks Kunnariga väiksele matkale, ülejäänud sõitsid saarele autoga ringi peale. Õhtul maitsesime sadamabaaris kohalikke veine ja elasime kaasa just mängu võitnud kohalikult jalkatiimile. Ööseks sõitsime tagasi Hortasse, et vältida pärast reisi kummitavaid unenägusid sellest, kuidas ankrud keset ööd merepõhjast lahti tulevad ja laevad vastu kaljusid puruks lendavad.18. aprillil sattus meie Floresele sõit korraks kahtluse alla, sest Furlex oli jälle puru ja mis tegelikult hullem - meie AIS (automatic indentification system) ei andnud signaali. See tähendas, et meil puudus raadioside ja ükski teine laev ega kaldapealne juhtimiskeskus meie asukohta ei näinud. Sisuliselt tähendas see, et kui meiega midagi avamerel juhtunud oleks, ei oleks saanud me abi kutsuda ja meid otsida oleks ka üsna võimatu. Õnneks oli probleem lahendatav - meie laevaomanik Carlos tõi uue antenni ja pärast mastis käimist saime signaali tagasi. Õhtul startisime oma kauaoodatud Florese suunas. Niikaua kui veel Faiali saare varjus olime roolisin mina. Pidasime teise laevaga väikest match race'i ja nikerdasime seal üksteisele päris lähedal. Isegi nii lähedal, et teise laeva kapteni lõõtsamäng kostus kenasti meieni. Mõnus mereelu.. Öösel oli tuul päris korralik - ca 20sõlme (10m/sek) ja puhanguti veel kiirem. 2+2+2 asemel tegime 3+3 vahetused. Ühes John, mina ja Lauri, teises Massa, Lauro ja Kaspar. Heddi jällegi seal kus parasjagu parem tundus.
19. aprillil ärkasime päikesepaistes ja vööris sulpsasid delfiinid. Idülliline. Selleks ajaks olime lainetusega harjunud ja merehaigus ammu unustatud teema. Mõned miilid enne Floresele jõudmist kohtasime järgmisi mereelukaid. Seekord heeringvaalu, kellest suuremad on vaid sinivaalad. Päris hirmuäratavalt suured ja lähedal olid nad.
Sildumine Floresel umbes 140 meremiili hiljem oli omaette ooper. Lõunakaldal olev sadam on ehitatud nii, et ükskõik, kust suunast tuul puhub, laine seal päris ära kunagi ei murdu ja ujuv-kaid koos laevadega kõiguvad pidevalt laine svellis. Sadam on ka päris pisike, niiet oluliselt suuremate jahtidega oleks seal juba keeruliseks läinud. Fransisco oli kohalikku sadamakaptenit meie tulekust teavitanud ja tore noormees juba ootas meid.Õhtusöögiks ronisime paarsada meetrit teed mööda üles kohalikku restoran-baari. Pärast 24h merel tundus kõht väga tühi, aga sisse mahtus umbes pool praadi. Veel enne toitude ette kandmist toodi kohale ka lõõts ja võeti üles lauluviis. Eestlased ikka on laulurahvas küll :)
20. aprill oli meil planeeritud Florese avastamiseks. Eelmisel õhtul baaris leidsime endale järjekordse kohaliku giid-taksojuhi, kes meid terve päeva ringi sõidutas ja kõik olulised kohad ära näitas. Flores on täielik maailma lõpp. Sealt edasi järgmine maismaa on Ameerika. Saar on oma nime saanud seal õitsevate lillede järgi. Meie neid eriti palju ei näinud, sest põhiline hooaeg on alles juulis-augustis (siis käib ka kõige rohkem turiste). Kokku elab Floresel umbes 3500 inimest. Noored lähevad mandrile õppima ja ühiskond vananeb päris kiiresti. Välisinvesteeringuid neile eriti ei tule, sest rahvast on vähe ja turiste ka mitte eriti palju. Igaüks püüab leida viisi, kuidas ära elada.
Pärast lugematute imeliste vaadete pildistamist suundusime tagasi sadamasse ja jätkasime õhtut taas lõõtsa saatel.
21. aprillil jagunesime väiksemateks gruppideks. Meie võtsime Heddi, Lauri ja Kaspariga ette matka Florese põhjatipust läänekaldale ning sealt veidi edasi ühe põhilise vaatamisväärsuse juurde - kaljult langevate peenete koskedeni (vaata pilte allpool). Kokku matkasime umbes 13km minu jaoks siiani elu ägedaimal matkarajal. Nägime väikseid mägi-ojasid, lehmi, lambaid, mägesid, orgusid, järvesid, Corvo saart ja kõikvõimalikke taimi ning puid. Hämmastav, kuidas sealkandis kasvab sisuliselt iga seeme, mis maapinda puudutab. Looduses näeb kõrvuti kuuske ja ingverit, kadakat ja palmi, kallasid ja võililli.
Õhtul alustasime oma viimast umbes 170 meremiili pikkust sõitu kodusadama suunas. Massa ehitas järjekordse süsteemi Furlexile. Ilm oli veidi ebameeldiv - tuul otse vastu, paar meetrit lainet ja vihm. Tegime siiski juba tuttavad 2+2+2 vahetused ja seilasime vapralt kodu poole. Koos meiega lahkusid sadamast ka kolm täitsa hullu poolakat. Nende meie omast umbes poole väiksemal ümber maailma sõitmise purjekal polnud mootoritki. Pärast nende "pähklikoore" nägemist oli meil Heddiga oma laevas ikka päris kindel tunne :)
Päeval selgus, et meie teine laev oli leidnud keset suurt ookeani ujunud otsa ja selle ümber vindi keeranud. See tähendas, et mootorit Tomi meeskond kasutada ei saanud ja nende vastu laineid sõit kujunes ebameeldivamaks ja umbes 7h pikemaks, kui meie oma. Õnneks oli tuult piisavalt, et nad liikusid aeglaselt kuid kindlalt siiski kodusadama poole.
Öised vahikorrad ja ilmselt ka eelnenud kaks nädalat olid mind nii ära väntsutanud, et ronisin kajutist välja ainult üheks päevakseks vahetuseks. Valges on vahikordadega pisut lihtsam - siis on ikka rohkem meeskonnaliikmeid üleval ja saab üksteist asendada. Ega ma tegelikult päriselt magada saanudki, aga jaks oli lihtsalt otsas. Paar miili enne kodusadamat üürgas laeva kõlaritest Metsatöll: "Kaks miili veel, hoia purje raudne mees..". See oli märguandeks, et kohe-kohe oleme sadamas ja on aeg ennast koist välja vedada. Kella 1 paiku öösel astusime maale. Ja loomulikult otse Sport Cafe uksest sisse. Me polnud pea kaks päeva pesus käinud, tormikad olid niisked, näod soolased. Nurgalaua mehed tõusid meid nähes püsti ja pakkusid merelt tulnutele istet. Võtsime eduka merereisi tähistamiseks rumm-koolad ja lõime väsinult kuid õnnelikult klaase kokku. Tomi meeskonnast tundsime puudust, aga teadsime, et hommikuks on nemadki kohal.
30. aprill.
Olen kodus olnud 6 päeva. Voodi enam öösiti ei kõigu, autol leidsin siduripedaali üles, enam ei maga 2+4h tsüklitena ja sõprade nimed on meelde tulnud. See seisund, mis merel tekib on kirjeldamatu. Kõik need mõtted, mis kodus tähtsad tunduvad, kaovad seal peast. Merel on teised mured ja teised rõõmud. See tunne, kui pärast tunde või päevi keset lõputut vett olemist lõpuks maad näed, on midagi sellist, mida ainult teised meremehed ja -naised mõistavad. See hetk, kui astud sadamas kaile ja see tunne, kui astud laeva, et tagasi merele minna...
_block.jpg)
