Aeg: September 2016
Meeskond: Kapten John, pootsman Maria*, madrused Merlis, Magnus, Gea, Toomas, Merlin, Aiki ja Janek
Jaht: Jeanneau Sun Odyssey 439
Jahi nimi: Kallisti
Marsruut: Ateena - Merichas (Kythnos) - Livadi (Serifos) - Adamantas (Milos) - Cleftiko (Milos) - Adamantas (Milos) - Vathi (Sifnos) - Merichas (Kythnos) - Ateena
Miile kokku: ca 270 nm (umbes 500 km)
Meiega koos sõitis ka teine jaht - Bavaria 45 Cruiser - nimeks Arethousa ja kapteniks taaskord Toomas. Pootsman Karl, madrused Irja, Kert, Ott, Ceili, Berit ja Kimmo**.
co-skipper ehk teine kipper - aga ega ma tegelikult veel pootsmani mõõtu välja ei anna...
** Suur osa selle reisi fotosid on Kimmo tehtud
Kreeka purjereisist on tänaseks möödas küll pea pool aastat (täna on 28.märts), aga vanad võlad tuleb tasuda ja see reisikiri tuleb kasvõi sellepärast ära kirjutada, et puhta südametunnistusega Tai seiklustest rääkida saaks.
23. septembril algas minu teine Vahemere purjetripp traditsioonilise R-Kioski õlle ja hot dog-iga Tallinna lennujaamas. Läbi Riia jõudsime Ateenasse vara-vara hommikul. Peaaegu oleksin saanud väikevennaga, kes oli samal õhtul oma purjetripi lõpetanud, lennujaamas patsu lüüa. Vahemärkusena võib öelda, et mina pole teda purjetama meelitanud... Tüübil lihtsalt on terve elu olnud uskumatu edu õnnemängudes ja eelmisel sügisel käis ta koos 3 sõbraga Kreekasse VÕIDETUD purjereisil. Mina pean tööd ja vaeva nägema, et oma hobiga tegeleda.. Tema lihtsalt VÕIDAB reisi. Ulme.
24. septembril ärkasime rannalähedases hotellis. Tegime kiire hommikusöögi ja juba hakkasid kaptenitele laekuma telefonikõned ärevatelt Jõgeva-jörmidelt, nagu me neid Kesk-Eesti kutte kutsuma hakkasime. Tellisime takso ja vurasime läbi Ateena sadamasse. Seal ootasid meid jahid ja laevafirma meeskond.
Erinevalt minu tavalisest ülesandest koostada poenimekiri ja esimesel võimalusel provianti varuma minna, saatsime seekord poodi Aiki ja Janeki ning mina aitasin Johanil hoopis laeva vastu võtta. See oli superäge tunnike, mille käigus õppisin laeva päris hästi tundma. Teadsin isegi, kus meie Kallisti (kõlab nagu kallistamis masin :P) mootori õlivarras paiknes. Rääkimata igasugu muust varustusest taskulampidest päästevahenditeni.
Õhtupoolikul jõudiski kätte üks mu lemmik osa purjetrippidest - esimesest sadamast väljasõit. Uus laev, uus meeskond, uus marsruut, uued seiklused.
Ilm oli üsna mõnus, aga esimeseks õhtuks ikkagi pisut tuuline ja laineline. Juba paari tunniga tituleeris Magnus ennast kapten Jack Sparrow'ks ja kõlaritest huilgas "Kariibi mere piraatide" soundtrack.
45 meremiili hiljem - ööhämaruses saabusime Kythnose saarele Mericase sadamasse. Teise laeva pillipoisid tõid oma muusikariistad lagedale ja pidu kohalikus restos võttis tuurid üles. Lonksasime esimesed Ouzu'd ja sõime kõhud superhead praadi täis. Seekord jagati ka "Kuldsed roobid" juba esimesel õhtul.
Järgmisel hommikul startisime Serifose poole. Ees ootas 27 meremiili ja paras nikerdamine, et jaht uude sadamasse sisse manööverdada. Kihutasime napilt enne akvatooriumisse sisenemist ühest teisest jahist mööda ja saime viimase enamvähem okei kaikoha. Tom pidi oma laevaga järgmisel hommikul juba suuremat sorti jõu ja ilunumbreid tegema, et üldse sadamast välja saada. Ilmselt oli asi selles, et käimas oli hooaja viimane nädal Vahemerel ja sadamad olid viimaseid võimalusi kasutavatest purjetajatest pungil.
Serifosel jagasime seltskonna väiksemateks gruppideks. Kes tahtis matkata, kes süüa-juua, kes linna avastada. Meie oma pundiga tegime kiire Ouzu ja suundusime bussi ootama, et mitte mingil juhul jala mäeotsa ronida.. Buss viis meid serpentiini mööda ca 800m kõrgusele. Haarasime poest kohalikku veini ja jalutasime idüllilises päikeseloojangus vanalinna valgete kirikute vahel treppidest üles-alla. Lõpuks leidsime imelise vaateplatvormi, kust avanes vaade kogu lahele. Kõlgutasime seal müüril istudes jalgu, sõime oliive ja juustu ning jutustasime lugusid.
Õhtu jätkus all sadamabaaris, kus Johan olevat juba aastake varem koos keskeale lähenevate daamidega laudadel tantsu löönud. Nii meeleolukaks meie õhtu seekord paraku ei kujunenud. Lõõtspillid siiski mängisid kõik võimalikud mere- ja mitte-merelood ära.
26. septembri marsruut nägi ette 25 meremiili Milose Adamantase sadamani. Tuul andis järjest järele ja Milose poole purjetasime juba mõnusas minu mõistes parajas tuules ja päikeses. Tom jäi meist kohe alguses üsna kaugele maha. Korraks isegi tundus, et ta on mingi navigeerimise vea teinud ja purjetab hoopis kuskile mujale, aga lõpuks selgus, et me lihtsalt ajasime ta tihedas liikluses ühe teise valge purjega segamini. Siiski jõudsime meie Milose rannikule pisut varem ja otsustasime lahes veidi supelda. Mind ja Aikit saadeti jolla (kummipaadi) peale ja lohistati laeva taga. Kui Tom ka lähemale jõudis, hakkasime sadamasse sisse sõitma. Mõnda aega sujus kõik plaanipäraselt... Kuni juhtus suuremat sorti Lagunovi auhinna vääriline manööver. Me olime lahes solberdades oma paarikümne meetri pikkuse ujumis-otsa vette unustanud. Ja nüüd oli see ennast kenasti ümber laeva sõudekruvi kerinud. Ulpisime paarkümmend meetrit kaist eemal ja olukord muutus päris ärevaks. Ma isegi päris täpselt ei mäleta, kuidas laeva pidama saime või triivisime tõesti seal mõnda aega niisama... Igatahes võttis kapten ujumismaski, noa ja umbes nii 10-15 sukeldumiskorda, paar lõiget näppu ja palju soolast vett kurgus, hiljem saime kruvi puhtaks. Õnneks ei lõhkunud me mootorit ära. Õppetund missugune. Edaspidi kontrollin ma isiklikult, et ükski ujumis-ots enam laeva taga ei töllerdaks.
Milos on üks päris armas saareke. Räägitakse, et sama ilus, kui Santorini, aga turiste on tunduvalt vähem. Igatahes veetsime seal lausa kaks õhtut. Osati sellepärast, et seal oli mõnus, osati sellepärast, et Tomi laeva grootpurje tagumine kinnitus oli rebenenud ja laevafirma saatis hoolduse poisid uut purje paigaldama. See aga võttis veidike aega.
Järgmisel päeval otsustasime külastada Cleftiko koopaid teisel pool saart- sinna pääseb lähedale ainult merd mööda. Seega ei jõudnud suurem osa seltskonnast tol päeval eriti maad avastada. Mahutasime koobaste-huvilised ühte laeva ja purjetasime päikesepaistes saare lõunapoolsele küljele. Vahepeal tegime kiire peatuse ka Adamantase sadama lähedal olevas pisikeses värvilises kalurikülas. Tom jäi laevavahti, meie Johni ja Magnusega põristasime jollaga kaldale, et lõunasöögiks kala hankida. Kahjuks aga oli selle päeva saak juba laiali veetud ja meil soovitati järgmisel hommikul kella 8 paiku tagasi tulla. Tühjade kätega pidime laeva tagasi pöörduma ja suuna Cleftiko poole võtma. Pärast paaritunnist seilamist olimegi kohal. Avanes imeline vaade väikesele lahele, mida ümbritsesid valged liivakivist seinad ja nende sees koopad. Ankurdasime laeva, valmistasime lõunasöögi, ujusime ja päevitasime. Olin ennast just mõnusalt laevatekile sisse seadnud, kui kuulsin kaugemalt lähenevat jollamootorit ja Kerdi häält: "John käskis mul tuua veini ja Maria!" Ega midagi.. Kapteni käsk on seaduseks. Valasin topsi valget veini täis ja istusin "taksosse". Kert viis mind läbi madala hämara koopa, mille teisest otsast paistis valgus. Kui silmad jälle päikesega harjusid nägin keset pisikest lahte kivikarisid ja nende keskel istumas Johni. Ronisin jollast maha ja John käsutas Kerdi uuele ringile: "Nüüd too mulle õlut, pähkleid ja Oksa-Tom!" Mõned minutid hiljem oligi Kert käsu täitnud ja teinegi kapten toodi "koledat kohta" imetlema. Nautisime rahu, vaikust, vaadet ja veini.
Plaanisime veel enne pimedat tagasi Adamantasesse jõuda ja seega asusime teele. Kui lahest välja sõitsime ja suuna uuesti põhjapoole võtsime, tabas meid aga klassikaline "otse-kümpi"-vastutuul. Seega motopurjetasime otse üles-alla paarimeetristest lainetest. Laeva pakpoordi loojuv päike, vastu laevakeret pisikesteks pärliteks lendavad lained ja lõõtspillimuss. Mis sa hing veel oskad hooaja viimaseks reisiks soovida.
28. septembri hommikuks olime Johniga kokku leppinud, et lähme värske kala jahile. Ärkasime vara, aga lühidalt öeldes - kala me isegi mitte ei näinud. Selle asemel laenasime teise laeva Karlilt ja Irjalt veits kummalise rendiauto ja sõitsime koos Merlini ja Kerdiga kiirele saaretripile. Sõime kohalikus restos hommikust ja uudistasime ka saare lõuna-kallast, kust avanes vaade möllavale merele. Korraks isegi kahtlesime, kas tasub välja sõita.. Päeva peale ilm siiski pisut rahunes. 28 meremiili pikk sõit Sinfnosele oli sellegipoolest esmapurjetajatele paras väljakutse. Esimest korda reisi jooksul hakkas mulgi sisikond keerutama aga õnneks ei väljutanud ennast. Johni merelaulude ja purjetamise playlisti mängisime nii ribadeks, et siiani päris mitut lugu enam kuulata ei kannata. Raadio juurde lugusid vahetama minek tundus lihtsalt üleliigne pingutus.
Sifnose armas väike laht, kus koos meiega vaid mõned purjekad, ootas meid aga supermõnusa resto ja õhtusöögiga. Rand oli nii pisike, et sinna mahtuski vaid kaks söögikohta, väike kai ja paar majakest. Ümberringi kõrgusid tuule eest kaitsvad kaljud. Õhtu lõpuks ronisime väikse seltskonnaga kaljudele, imetlesime tähistaevast ja nautisime kohalikku Ouzu't.
29. septembri hommikul magasime pisut kauem. Kui mõlema laeva rahvas oli tekile päikese kätte roninud otsustasime jahid üksteise poordi tõmmata ja ühe korraliku jollaralli maha pidada. Maailma esimese jollaralli maailmameistri tiitli eest võistles kummastki laevast üks mees - meilt Magnus ja Tomi laevast Kert. Raja märkisime maha meie laevade ja ühe kaugemal ankrus oleva purjeka vahele. Start anti meie ahtrist, kuhu piloodid pidid ka tiiruga tagasi jõudma. Tiitli pälvis üsna napi eduga Magnus.
Pärast selliste tähtsate asjatoimetuste korda ajamist leppisime kokku marsruudi järgmisele saarele jõudmiseks - vahepeatusega Sifnose läänekaldal praamisadamas, kus mõned meie vaprad merekarud siiski ilmale alla vandusid ja suurema veesõiduki kasuks otsustasid. Kahjuks. Sest mida tunnid edasi, seda mõnusamaks läks ilm ja järgmisel päeval motordasime juba pea täielikus tuulevaikuses päikese käes...
Võtsime kursi tagasi Kythnosele. Läbida tuli 40 meremiili. Sel päeval sain minagi mõne tunni roolis ja koos Magnusega vahis olla. Kapten oli meis juba nii kindel, et tegi paaritunnise uinaku. Õhtune sisenemine Kythnose ida-kaldal olevasse sadamasse ei läinud aga kaugeltki mitte plaanipäraselt.
Vahelduse mõttes (esimese õhtu veetsime samuti Kythnosel, aga teiselpool saart) plaanisime peatuda Loutroni sadamas. Pärast pikka päeva merel jõudsime sadamasse tõusva tuule, pimeduse ja tühja kõhuga. Paraku oli aga sadam paksult erinevaid veesõidukeid täis - mitmed üksteisel poordis, sest vabu kohti lihtsalt polnud. Kapten võttis vastu raske otsuse, et peame kitsast ja madalast sadamast siiski tagasi merele sõitma ja purjetama veel umbes kaks tundi juba tuttavasse Merichase sadamasse. Andsime raadio teel ka Tomile teada, et kohti pole ja sõidame siiski edasi. Meid lohutas teadmine, et senine reisi parim söögikoht oli just nimelt Merichases ootamas.
30. september oli meie viimane päev merel. Enne sadamast väljasõitu üritasin ühte lõõtsapoistest meie laeva meelitada. Kahjuks pidin siiski tunnistama, et mu läbirääkimisoskused vajavad veel kõvastli lihvimist ja pidime leppima vana hea Johni telefoni listiga.
Purjetada saime ainult päeva esimeses pooles. Umbes pool päeva motordasime, päevitasime, ujusime, filmisime, pildistasime ja tsillisime niisama. 45 meremiili hiljem olimegi tagasi Ateenas ja ees ootas sõit jahenevasse Eestisse.
Super punkt esimesele täispikale purjetamishooajale.
