Aeg: Jaanuar 2017
Meeskond: Kapten John, madrused Magnus, Anu, Heddi, Marko, Maria, Kaspar, Lauri, Silver, Lauro ja mina.
Jaht: katamaraan Bali 4.3
Jahi nimi: Alcina (uue nimega Bon-John)
Marsruut: Phuket Yacht Haven - Phang Nga laht (James Bond Island) - Koh Hong - Railay Bay - Koh Kai (Chicken Island) - Bamboo Island - Phi-Phi saared (Don ja Ley) - Koh Lanta - Koh Mook - Koh Lao Liang - Ko Bulon Le - Koh Lipe - Koh Rok - Koh Lanta - Ko Rang Yai (pärlisaar) - Phuket
Miile kokku: ca 320 nm (umbes 593 km)
Meiega koos sõitis ka teine jaht - Lagoon 400 S2 - kapteniks vana hea Toomas. Laeva pärisnime ei mäleta keegi, aga kutsusime teda kapteni järgi Bon-Tom'iks. Madrused Karl, Irja, Merlin, Kristiina, Evelin, Siim, teine Siim ja Rain.
Tai tripp oli pehmelt öeldes teistsugune purjereis. Kõige kaugem, kuhu me laevaelu nautimise pärast läinud oleme. Esimene katamaraanisõit. Kõige suurem seltskond. Kõige palavam. Purjetamise mõttes kõige mõttetum. Aga mitmes mõttes ka kõige ägedam.
Reis algas klassikaliselt peaaegu koduõuelt - juba Tartu bussijaamas saime suurema osa kambast kokku. Isegi Silver, kes liitus meiega mõned päevad hiljem, tuli saatma ja ühtlasi pressis meie kohvritesse mõned lühkarid ja fotoka objektiivi, et droon ka kenasti tema kotti mahuks. Ja et tagasitulles oleks pildimaterjali, millega sõpru kadedusest siniseks ajada. Lennujaamas kohtusime kaptenite ja viimase kodumaise siidriga. Traditsioonid, traditsioonid...
Esimene lend viis meid Istanbuli ja sealt pärast meeleolukat 8h pikkust peatust edasi Singapuri. Peaaegu oleksime ekvaatori ületanud - ainult umbes 110 km jäi puudu. Phuketist panime seega tegelikult pisut mööda ja pidime ühe lühikese sutsaka tagasi lendama. Igatahes kulus Tartust Phuketi hotelli jõudmiseks omajagu tunde - nii umbes 34. Konditsioneeritud lennujaamahoonest välja astudes tabas meid täpselt sama lämbe niiskuse sein, mis umbes 5 aastat tagasi, kui Nanjingi lennujaamast Hiinas välja astusin. Tookord hakkasin hämmeldusest naerma - "päriselt ka, selline ilm?". Seekord muigasin tuttava tunde peale ja pühkisin esimesed pärlikesed otsaesiselt.
Hotelli viisid meid kaks kohalikku veidi imelikku minibussi. John oli need meile juba Eestis olles broneerinud. Esimesele õhtule kohaselt läksime kohe ümbrust uurima. Leidsime mõnusa baari/restorani ja maitsesime kohalikke jooke-sööke. Osa seltskonnast läks hotelli tagasi taksoga - mina nende hulgas. Teised seiklesid jalgsi ja leidsid pimedusest hoolimata "kodu" üles. Meie kes me teistest pisut varem tagasi jõudsime, otsustasime hotellimõnusid täielikult ära kasutada ja sättisime end bassu juures sisse. Loomulikult liitus ka ülejäänud kamp mõne aja pärast.
Pärast hommikusööki suundusime toidupoodi. Peakoka amet oli jälle kuidagi minu ülesandeks saanud. Eks kogemuste pärast - ma jagan juba üsna hästi seda toidukordade planeerimise värki. Kuigi tuleb tunnistada, et seekord oli päris keeruline. Rahvast palju, võõras maa ja võõrad toiduained. Päris tihti me ka ei teadnud, kuidas järgmisel saarel poodidega on ja mis seal poodides pakutakse. Eelarve lendas esimese poeskäiguga lõhki - ülejäänud 2 nädalat pommisin meeskonnakaaslastelt bahte (36 THB = 1 EUR).
Samad bussid aitasid meil jahtide juurde transportida nii kohvrid, toidu kui ka meid endid. Sadamas läks tavapäraselt paar tunnikest aega, kuni kaptenid laevade paberimajanduse korda ajasid ja madalates lahtedes navigeerimise lühikoolituse läbisid. Meie tsillisime niikaua restoranis ja basseini ääres.
Meie laevast pisut lähemalt.
Siin on üks tore video, mis Bali 4.3-le põhjaliku tiiru peale teeb ning mida me kümneid kordi enne reisi vaatasime (ja vesistasime). Tegelikkus oli selles mõttes veidi erinev, et aastaarvu järgi peaaegu tuttuus laev hallitas ja roostetas mitmest kohast. Vannitubade kraanikausid ummistusid liiga kergesti jne. Eks peamiselt oli selles süüdi soe ja niiske kliima. Aga ka hooldusmeeskonnast sõltub palju. Euroopas võiks selline laev 10 aastat ühegi kriimuta vastu pidada...
Katamaraanisõit oli meile kõigile esmakordne kogemus. Ka kaptenitele. Kahe kere ja kahe mootoriga alus oli küll stabiilsem kui ühekerelised, aga kordades igavam ka. Peaaegu olematu kreen, elektrilised purjetrimmerid, suur elutuba suure külmkapi ja jäämasinaga ning neli vannituba tegid meie elu ikka päris mugavaks. Rääkimata hiigelsuurest päikesetekist, kus "you can lie in the sun". Paras praam :) Purjetamisel eriti abi polnud vaja. Ainult purjede tõstmisel ja langetamisel pidi paar madrust korraks abis olema. Kaptenisilla elektroonika jupsis, sest niiskus oli ka juhtmetele liiga teinud. Seega enamuse ajast navigeerisime Johni telefonis olevate merekaartide järgi.
Tegelikult oli meil broneeritud kaks täiesti erinevat laeva - peaaegu tutikas katamaraan Bali 4.3 ja veidi vanem ühekereline Harmony 47. Plaan oli reisi keskel meeskondi vahetada - et kõik oleks aus ja õiglane. Sadamas selgus aga, et piltidel täitsa viks ja viisakas Harmony oli tegelikult ikka päris kehvas seisus. Ka tehniliselt mitte oma parimas vormis. Tom ja tema meeskond ei olnud, eriti meie laeva nähes, rahul. Käisin isegi Harmonyt vaatamas ja ega ta tõesti suurem asi ei olnud. Igatahes väljendasid kaptenid laevafirmale oma rahulolematust ja väljasõidu hommikuks vahetus väsinud purjekas märksa ärksama katamaraani Lagoon 400 vastu. Pärast sellist vahetust polnud mõtet reisi keskel ka kummagi meeskonna kogu kola kuskil lahes hulpides ümber tõstma hakata ja nii seilasimegi üheskoos Tai saari avastama.
15. jaanuari lõunapaiku andsime Phuketi sadamas otsad. Pärast traditsioonilist Neptuni tervitamist rummilonksu ja sigariga võtsime suuna paljukiidetud Bondi-saarele. Siin klipp filmist "Man with the golden gun", kus Bond vesilennukiga üle Phang Nga lahe (kus meiegi peatusime) lendab ja nüüdseks kuulsale saarele randub. Üsna pea hakkasid paistma sürrealistlikud merest kõrguvad kivimürakad. Mõne tunni pärast ankurdasime päikeseloojangu eel laevad ja jagasime seltskonnad vahetusteks, et ka kuulus saar üle vaadata. Selgus aga, et tegemist on rahvuspargi alaga ja isegi kummipaadiga randa sõidu eest tuleb 400 bahti (ca 11 EUR) näo pealt välja käia. Kusjuures mingit arusaadavat põhjust selleks tegelikult pole. Küll aga ilmusid eikusagilt välja kaks pargivahti, kes saarel viibimise reegleid tutvustama hakkasid. Eestlaslikult me muidugi sellistele provokatsioonidele ei allunud. Tegime hästi lollid näod pähe ja rahakotiraudu ei avanud. Õigemini neid polnud kaasaski. Bondisaare külastus jäi lühikeseks ja ega seal tegelikult ka suurt midagi vaadata polnud. Phang Nga laht iseenesest on aga tõesti külastamist väärt paik. Laevadega liikudes peab ainult hoovuste infol silma peal hoidma, sest niigi madal vesi liigub lahte ja sealt välja sellise kiirusega, et silmaga on näha. Ja kiilu peal laevad naljalt ei seisa... :)
16. jaanuari hommik oli imeline. See vaatepilt, mis ümberringi avanes.. Kirjeldamatu. Peakoka vaade köögist polnud ka just paha. Imekombel valmis lõunaks kodune kartulipuder ja hakklihakaste. Kapteni abikaasa saadetud rukkileib sobis kõrvale kui valatult. Rääkimata jääkülmast veinist. Määrisime end korralikult 50 SPF-iga sisse ja jätkasime teed Koh Hongi suunas. Seal oli meil plaan külastada kaljude vahelist laguuni, mis reisikirjade järgi päris kaunis pidi olema. Põristasime jollaga umbes 10m laiusest kaljuvahest sisse ja tegime helesinise veega lahesopis tiiru. Maale seal minna ei saanudki, niiet kui pildid-videod tehtud, põristasime jälle välja.
Õhtuks plaanisime jõuda Kana-saare lähedale ankrupaika. Tegime vahepeatuse Railay Bay'l, mis oli meie ainuke maismaapeatus terve reisi jooksul. Seal leidsime end hipilikust rannabaarist, kus pakuti maailma parimaid mojitosid. Baari kõrval kaljuseinal ja selle all toimetasid kümned ronijad (Gennule oleks seal meeldinud ;) ). Olemine oli nii mõnus, et unustasime end sinna pisut kauemaks, kui algselt plaanis. Mõõn viis seni veepiiri mitukümmend meetrit allapoole. Pidime jollat tükk maad tassima ja siis enda kõrval vees lükkama enne kui vesi nii sügavaks muutus, et mootori käima julgesime tõmmata - vesi on sealkandis nii selge, et ega silmaga päris täpselt aru ei saa, kui sügaval kivimürakad tegelikult on. Jäime oma päevaplaanist pisut maha ja loomulikult saabus ka ootamatu äikesevihm. Kuna meie laevadel polnud pardatulesid, oli pimedas liikumine veidi ohtlikuvõitu, aga ega valikut väga polnud. Tuule eest varju pidime jõudma. Õnneks läks kõik kenasti ja torm vaibus peagi.
17. jaanuar oli päev, mil meiega liitus kauaoodatud viimane meeskonnaliige Silver. Enne seda uurisime Kana-saart lähemalt - ujusime, snorgeldasime, ostsime kohalike kalurite käest hinge-hinna eest krevette ja päevitasime nii, et esimesed kihid nahka meie kehadelt eemaldusid. Silveri saabumine oli omaette ooper. Kuna töökohustused ei lubanud tal meiega samal päeval startida, aga koju jäämine ka optsioon ei olnud, seikles ta paar päeva hiljem Phuketist meile longtale'ide (pika mootori-sabaga paadid) ja muude kohalike transpordivahenditega järele. Supermani särk seljas astus ta lõpuks Bali pardale ja elevust jätkus paariks tunniks.
Õhtupoolikul uudistasime merelt veel Kana-saarele nime andnud kana pea kujulist kaljut ja keerasime kursi PhiPhi saartele. Tegime väikse ujumispeatuse Bamboo Islandi juures, kuid selgus, et ka seal jala maha panemise eest tuleks 400 bahti välja käia. Seega sulistasime oma katamaraani ahtris ja nautisime saare ilu distantsilt.
Samal õhtul liitus meiega tegelikult veel üks mees - tähelepanelikule lugejale ka Assooride reisikirjast tuttav Massa, kes oli kavalalt oma pere puhkuse samadele kuupäevadele ajastanud ja paariks päevaks meiega liitus. Nii oligi kogu vana hea Assooride dream team koos :) Ja siis läks peoks! Paduvihm meid ei morjendanud. Panime piduriided selga ja maabusime Phi-Phi Donil, mis kunagi oli backbackerite unistuste sihtkoht - üksildane paradiisisaar. Siis aga filmiti kõrvalsaarel Phi-Phi Ley'l Leonardoga peaosas The Beach ja turismikonveier läks tööle. Õhtu alustuseks leidsime mõnusa suure restorani, kus kohalikku toitu nautida. Hiljem jagunesime sujuvalt väiksematesse puntidesse ja kadusime saare melusse. Sajad baarid, poed, restoranid, massaažitoad ja muud lõksud. Nagu John oma reisikirjas (ilmus ajakirja "Paat ja merendus" 2017 kevadnumbris) kirjutas - edasiste seikluste kirjeldamiseks peaks pigem ulmeromaani kirjutama.
18. jaanuar ehk teine päev Phi-Phi Donil algas pärast öist tralli üsna raskelt. Kahjuks pidime sukeldumistripi seekord ära jätma.. Minul oli sellest päris kahju, aga eks jõuab teinekord. Saare melu oli isegi päeval päris väsitav. Ööpäevaringne vali muusika, inimeste kisa ja üleüldine sagimine on tavaliselt meie purjereisidel pigem välistatud teema. Eraldusime Johniga ülejäänud seltskonnast, et rahulik hommikusöök süüa ja massaažis käia. Vist umbes 400-500 bahti ehk 11-13 EURi eest saime terve keha Tai stiilis muditud ja murtud. Pisikesed naised ragistasid meid päris korralikult läbi. Boonusena ja üsna märkamatult määriti meile pähe ka jalataldadelt liigse kõva naha eemaldamine. Mina kõdi ei karda. AGA. John... Ma päriselt arvasin, et ta roomab peaga läbi seina. Ma pole ammu midagi nii naljakat näinud. Massööritüdruk istus tal kaksiratsi seljas, et kuidagigi teda paigal hoida.. Ülinaljakas. Jalatallad olid pärast protseduuri nii pehmed ja tundlikud, et iga liivatera tegi veidi haiget ja paar päeva oli kareda mustriga laevatekil paljajalu käimine üsna ebamugav.
Pärast elamusi massaažisalongis leidsime peatänavalt Heddi, Lauri ja Kristiina ning suundusime üheskoos saart avastama. Ronisime lõputuna näivat treppi mööda mäetippu. Sellise kuumusega peab teinekord veevarude osas hoolsam olema... Päike lõõmas lagipähe - varjus kannatas enamvähem olla, aga mäkke ronimiseks oli ilm palavavõitu. Pildistamiseme "kole-ja-paha" pildid ära ja sammusime jälle alla. Poole mäe peal leidsime täiesti tühja restorani, kus rahus lõunatada õnnestus. Teise õhtu PhiPhi-l veetsime veidi rahulikumalt kui eelmise, aga siiski väisasime mitmeid baare.
19. jaanuari varahommikul nägi reisiplaan ette kuulsa Maya Bay (jep - see The Beachi beach) külastust. Tahtsime jõuda sinna võimalikult vara, et vältida turistide horde. Lähenesime saarele nö tagant poolt ehk mitte selle lahesopi kaudu, kus kuulus rand asub, vaid saare teises küljes olevate kaljude vahelt. Selleks, et saarele pääseda, pidime ankurdatud laevade juurest jollaga kaljude lähedale sõitma, sealt pea rinnuni veest läbi kahlama/ujuma ja siis nöörredelist üles väikesele platvormile ronima. Sealt algas väike matkarada, mis viis läbi palmimetsa rannale. Maya Bay on päriselus tunduvalt suurem, kui filmis paistab. Aga vähemalt sama ilus. Nagu paraku sellistes kohtades juhtub, on rahust ja vaikusest asi kaugel. Longtale'id põristavad lahte sisse ja sealt jälle välja, turismigrupid klõpsivad pilte ja sulistavad vees. Võib vaid ette kujutada, mis tunne võiks olla ihuüksi valgel liival istudes või öösel sädeleva planktoni sees ujudes...
Pärast Maya Bayd ja enne Koh Lanta poole purjetamist otsustasime veel tunnikese oma laevade läheduses snorgeldada. Poisid kohtusid vees päris vingete elukatega - Marko nägi isegi ca 1,5 meetrist rifihaid ja teine tore kohtumine toimus Johni ja ühe "nunnu" pisikese triibulise vesimao vahel. Hiljem tarkade raamatute abiga selgus, et tegemist oli maailma ühe mürgiseima ussi Laticauda colubringa'ga. Väidetavalt pidi loomake olema pigem uudishimulik kui agressiivne, aga päris kõhedaks võttis küll.
Pärast tuulist purjetamispäeva ja ca 25 miilist sõitu lasime ankrud sisse Massa "kodusaarel" Koh Lantal. Rajust Phi-Phi saarte möllust jõudsime lõpuks oma lemmikbaari. "Why not baris" mängis elav muusika, tuletantsijad tegid show'd ja kokteilide valik (ja hinnad) sobisid meile väga hästi. Baari kõrval asus mõnus moslemite restoran, kus me mitmel korral kohalikke toiduelamusi nautisime.
20. jaanuari hommikupoolikul oli minu missiooniks enne lõunast väljasõitu täiendada toiduvarusid. Saime turismiinfo punktist teada, et ca 5-6 km kaugusel on meie õnneks käimas turupäev. Värskete juur- ja puuviljadeta oleks meie toidusedel ühekülgseks jäänud. Seega võtsime Silveri, Lauri ja Kaspariga infopunktist auto koos juhiga ja suundusime turule. Millegi pärast pole ma kunagi eriline turul-käija olnud.. Ilmselt seepärast, et lapsepõlvest peale on meil kodus ja vanavanemate juures alati värsket kraami ise kasvatatud. Tai pisike küla-turg oli aga täitsa mõnus.. Valik oli rikkalik - kartulist, tomatist, kurgist mangode ja värskete kookospähkliteni. Lisaks muidugi ka kala ja liha, vürtsid ja isegi mõned riidehilbud. Pakkisime kaasa võetud suured poekotid kraami täis ja läksime tagasi teeäärde, et oma autojuhti oodata. Olime kokku leppinud, et kohtume 40 minuti pärast sealsamas. Aga keda polnud, oli autojuht. Umbes 10 minuti pärast hakkasin mina vaikselt närviliseks muutuma. Ka 20 minuti pärast polnud tüüpi ei kuskil. Otsisin üles paberi, mis mulle infopunktist tasumisel anti ja helistasin sinna trükitud infonumbrile. Päris umbkeelne see noormees ei olnud, kellega rääkida sain, aga ega palju puudu ka polnud. Üritasin talle oma muret selgeks teha nii lihtsate sõnadega kui võimalik, aga vastu tuli ainult "okay". Järgmise 10 minuti pärast otsustas Silver, et tuleks ootamise aega kasulikult kasutada ja tuleb minna kalastusvarustust otsima. Ta tegi juttu teiselpool teed seisnud riksa-mehega, kes oli lahkelt nõus paari kilomeetri kaugusele kalastustarvete poodi sõitma. Kuna õnge ja konksu oli meil vaja, istus Silver pikema jututa riksasse ja sõitis teises suunas minema. Muidugi saabus veidi aja pärast (ca 40 minutit pärast kokkulepitud aega) ka meie autojuht. Siis ootasime omakorda Silverit :D Kui lõpuks laevade juurde tagasi jõudsime, selgus, et samal ajal oli ridva ja landid välja võlunud ka Marko. Aga ega topelt ei kärise ja juba samal õhtul läks suuremaks kalmaari-püüdmiseks. Igavesti tigedad molluskid - pritsisid pool laeva enesekaitseks tinti täis. Mitte et see neid enam päästnud oleks..
Veel enne Koh Lantalt lahkumist sai meie laev ka uue suure ilusa kollase käilakuju, mis vajadusel oleks võinud ka tagavara-jolla kohuseid täita ;)
Õhtuks jõudsime Koh Mooki saare juurde. Suurem osa seltskonnast oli selleks ajaks veidi väsinud ja vajas rahulikku puhkeõhtut. Meie Silveri, Lauro, Heddi ja Johniga aga tõmbasime jollale hääled sisse ja põristasime randa. Sealt leidsime järjekordse üli-tsilli reggae-baari, mille seinu ehib nüüd lisaks Bob Marley piltidele ka meie oma sini-must-valge koos mõlema meeskonna nimedega. Ja oligi reisi selgroog murtud.
21. jaanuari varahommikuks oli meil planeeritud järjekordne turistilõksu külastus enne turiste. Ehket tegelikult on Koh Mook kuulus oma Smaragdkoopa poolest, kuhu pääseb sisse ainult läbi kitsa umbes 80m pika kaljulõhe ujudes. Ja seda vaid mõõna ajal, sest tõusuvesi täidab koopa. Tavaliselt viiakse sinna turiste pika köie järel päästevestides lohistades. Umbes nagu lasteaialapsed kahel pool köit paarides ja "kasvataja"/giid veab selle hulpiva puntra koopasse. Meie muidugi sellised memmekad ei ole - panime lestad jalga, võtsime paar pealampi kaasa ja asusime teele. Polnudki midagi hullu. Lihtsalt tuli reisijuhis kirjas olnud märkuseid silmas pidada ja valgus tunneli teises otsas paistis päris ruttu. Silver tegi ka mõned drooni-kaadrid sellest imelisest kohast - vaata galeriis pilti, kus paistab tilluke rand ja puud ca 80m kõrguste kaljuseinte vahel. Smaragdkoobas on oma nime saanud selle järgi, et vanadel aegadel peitsid piraadid sinna oma varandust. Väga äge koht!
Edasi võtsime suuna Koh Bulon Le poole. Pidime õhtuks tuulevarju jõudma, sest ilmateade lubas päris käredat ilma. Siiski tegime lõunapeatuse ka Koh Lao Liangi saare juures, mis olevat sisuliselt asustamata ja robinsonidele parajaks sihtkohaks. Nüüd aga oli minu kord puhata ja seda saart nägin ainult niipalju kui korraks kajutiaknast välja vaatasin. Pärast teiste pilte nähes pisut kahetsesin, aga uni, mis reisi alguses kuidagi tulla ei tahtnud, murdis mu maha. Ei teagi, kas esimestel päevadel andis ajavahe nii kõvasti tunda, ei saanud ma veel töörütmist välja või oli niisama reisiärevus, igatahes olid ööd rahutud.
Ankurdasime laevad Koh Bulon Le edelarannikule. Ööseks lubas ilmateade ca 15 m/sek tuult ja seepärast otsustasime esialgu ööseks vahid välja panna. Tõmbasime loosi ja loomulikult sain mina endale öise koeravahi ehk kõige lollima vahetuse kuskil kella 2-5 vahel. Õnneks tuul vaibus ja kapten otsustas, et vahte siiski vaja pole ja GPSi järgi laeva liikumist mõõtev ankru-äpp ajab asja ära.
Tuule rahunemine andis meile võimaluse korraldada üks teine närvesööv üritus. Pakkisime jollasse parajalt provianti, pillid ja seikluslikuma seltskonna meist ning põristasime kitsale rannaribale lõket tegema. Teada oli, et džunglis elutsevad veidi kurjavõitu ahvid. Sättisime end rannale sisse, aga kerge hirmuvärin oli hinges. Puude oksad ulatusid meie peade kohale ja pidevalt oli tunne, nagu keegi krabistaks läheduses. Mitmel korral ehmatasime pimedusest paistvate silmade peale, mis tegelikult osutusid helendavateks liblikateks - nägid kaugusest välja umbes nagu meie jaaniussikesed. Õnneks paar topsitäit veini keeras meil kõigil ärevust omajagu maha ja ega see ahvide sahmimine enam üle laulujoru kostnud ka..
22. jaanuari hommikul oli meil paar tunnikest aega. Teise laeva omad püüdsid kala, mõni luges päikese käes raamatut, mõni päevitas niisama. Mina, John, Heddi, Lauro, Silver ja Anu mõtlesime veidi ümbrust uurida. Tõmbasime jällegi jollale hääled sisse ja kadusime kaljunuki taha. Leidsime eheda Tai kaluriküla. Kohtusime seal ca meetripikkuse varaaniga, mingi ürgse kooriklooma ja sõbralike kohalikega. Uudistasime veidi kalurite vägagi tagasihoidliku elu keset pilbastest onnikesi ja kalavõrke. Siis aga märkasime pisikest rada, mis viis džunglisse. Jalutasime, tegime pilte ja ühel hetkel ilmus täiesti ootamatult kuskilt kummipuu tagant väike varjualune millel silt Mango Bar. Oma üllatuseks leidsime sisuliselt keset eimidagit järjekordse reggae baari. Ja sellega üllatused ei lõppenud. Leti taha ilmus pikkade mustade juustega noor kutt ja küsis kust me pärit oleme. Me ei uskunud, et tal üldse aimu on, mis imeloom see Eesti on.. Aga võta näpust. Tervituseks tõmbas ta kuskilt välja heleroheliseks võõbatud puutüki, mille peale oli sulaselges eesti keeles kirjutatud "Tere tulemast!". Selgus, et me polnud kaugeltki mitte esimesed eestlased sealkandis. Vaid paar nädalat varem olid kaasmaalased selle kauni sildi sinna maalinud.. Naerutubakast mõnusas flow-s hipi segas meile mojitod ja jutustas, kuidas ta turismiperioodil peab seal palmide all koos emaga baari. Meie ülev meeleolu päädis aga geniaalse plaaniga teha midagi sarnast - kui kõik hästi läheb, siis veel sel suvel avame ka meie keset Võrtsjärve asuval Tondisaarel oma baari, mille nimeks saab "Why not bar"-i nimest inspireerituna "Miks mitte, Guido?".
Õhtuks jõudsime meie seltskonna absoluutsele lemmik-saarele - Koh Lipe. Käisime rannarestos söömas ja üle mitme päeva korraldasime korraliku kräu hoopis laevas. Kutsusime naabrid külla ja tõmbasime oma suurel päikesetekil lõõtsapeo käima. Sai tantsu, napsu ja nalja.
23. jaanuaril avastasime Koh Lipet. See saar on tunduvalt rahulikum versioon Phi-Phi Don-ist. Aga karta on, et turistide hordid ka selle paradiisisaare peagi lõplikult vallutavad. Hommikupoolikul tõmbasime suuremast seltskonnast veidi eemale ja jalutasime Heddiga kahekesi rannal, hulkusime tagahoovides ja ostsime mõned suveniirid. Koh Lipelt panime posti ka kaardid kodustele. Minul on alates oma esimesest purjereisist Sardiiniasse komme saata postkaart ka iseendale. Nagu Muhv nõudmiseni. Panen sinna kirja reisi kuupäevad, kaaslaste nimed ja marsruudi või külastatud kohad. Kauaks meil seda kahekesi hängimise aega ei jagunudki, sest kuidagi jõudis meieni info, et teises turistitänava otsas asuval rannal on meie kamp kogunenud järjekordseid kokteile jooma. Saabusime sinna napilt enne vihmavalangut. Jõudsime täpselt teha mõned imeilusad pildid helesinisest veest, lähenevast tumedast pilvest ja värvilistest long tale'idest.
Pärastlõunal tegi John mulle jollasõidu koolituse. Terve eelmine suvi kulus mul purjetama õppimise peale ja ega ma väga polnud selleks ajaks paadimootoritega kokku puutunud. Seega istusin üksi jollasse ja hakkasin ülesandeid täitma. Muidu läks päris kenasti, aga käskluse peale "järsult paremale" keerasin mina tuima näoga vasakule..
Õhtu veetsime rannabaaris, sõltuvust tekitavas massaažis ja turistitänavate melu keskel. Algul lubasin isegi õhtuse jollasõidu enda peale võtta. Meil oli juba reisi esimestest päevadest alates välja kujunenud süsteem, et igal õhtul on keegi jollavalves, et seltskonda ranna ja ankurdatud laeva vahet vedada. Tavaliselt umbes kahe tunni tagant põristas väike "praam" edasi-tagasi. Ma siiski end tol õhtul veel kivisid täis rannavees eriti kindlalt ei tundnud ja lükkasin selle kohustuse sujuvalt kellegi teise peale.
24. jaanuaril oli meie reisi pikim purjetamispäev. Ca 47 miili. Võrdluseks - Assooridel oli pikim sõit 170 miili ehk umbes neli korda pikem. Aga eks olud ja eesmärgid olid ka kardinaalselt erinevad. Ühtlasi tähendas see päev ka laeva vööri kodu poole keeramist - Koh Lipe jäi meie kõige kaugemaks punktiks. Sealt edasi oleks järgmine saar (Langawi) tähendanud juba Malaisiasse jõudmist.
Võtsime kursi Koh Roki saarte poole. Õhtuhämaruses juhtus meil ka väike õpetlik äpardus. Mõlemad laevad olid juba ankurdatud. Kaptenid vahetasid tavapäraselt infot (kajaloodi näit, tuule suund, hoovuste liikumine jne) ning jõudsid järeldusele, et turvalisuse huvides tuleks Tomi laev pisut teise kohta liigutada. Aga keegi ei märganud, et jolla laeva taga töllerdab. Tom andis tagurpidikäiku, sõukruvi haaras jolla kinnitusotsa hambusse ja üritas paati vee alla vedada. Õnneks siiski keegi märkas ja pääsesime ainult ehmatusega.
Koh Roki saarte vahel pildistas Silver meist ka kõige vingema droonikaadri. Sinisest veest paistavad korallid ja nende kohal kummipaat koos 5 snorgeldajaga. Ütleme nii, et see pilt on populaarne desktopi foto.. Koh Rokil saartel suurt midagi vaadata-teha polegi, kui välja arvata üks mäetipp, kuhu peaaegu püstloodis treppi mööda ronida: Vaated sealt on muidugi kenad, aga reisi üheteistkümnendaks päevaks tundusid ka need (tsiteerides Massat) "suvaline maaliline p**k". Samas kui otsida rahu, vaikust ja täielikku eraldatust, siis seda leiab küll.
Lõunapaiku tõstsime ankrud ja võtsime suuna tagasi juba tuttavale Koh Lantale. "Why not bar"-is polnud mõne päevaga suurt midagi muutunud ja barmanid nagu oleksid meid oodanud.. Long island ice tea'd, mai thai'd ja mohhjitod tassiti lauale, piiramatu repertuaariga kohalikud bändimehed olid kohal, tuletantsijate read olid mõnevõrra laienenud.
25. jaanuari hommikul läks suurem osa seltskonda saaretripile. Me Anu, Silveri ja Lauriga pidasime pika hommiku, mängisime laevas kaarte, koristasime pisut ja alles pealelõunal jollatasime randa. Seal sekeldasime veidi oma ülekäte läinud reisikaaslastega, sõime mõnusa lõuna ja alles siis sättisime saart avastama. Kaardi järgi tundus, et läheduses on üks kosk, mida tasuks vaatama minna. Leidsime ühe lahke taskojuhi, kes oli paarisaja bahti eest nõus meid rahvuspargi väravasse transportima. Seal aga ootas meid uus lahke noormees, kes järgmise mõnesaja bahti eest meile teejuhi kaasa sokutas. Algul olime veidi skeptilised giidi vajalikkuse osas, aga peagi saime aru, et džunglis omapäi seiklemine ei oleks kõige mõistlikum olnud. Lisaks saatis meid korralik äikesetorm. Matkasime pea tunnikese läbi lopsaka märja metsa, kuni jõudsime paarikümne meetri kõrguse koseni. Silveri droonikaadrid oleks justkui National Geographicust kopeeritud. Vihmast tilkuvad palmioksad, veidi tontlik tihe mets ja selle kohal valgusekiired. Ülejäänud seltskond trippis samal päeval ringi motorolleritega. Nagu muljetest kuulsin, olevat olnud seiklusrohke päev. Mul on kõige rohkem kahju sellest, et ma ühtegi vabalt ringi jooksvat ahvi ei kohanudki.. Piltide ja videote pealt nägin küll neid lollakaid elukaid, kes kõik ripakil olevad esemed pihta panid, aga see polnud ikka näost näkku kohtumine.. Elevante nägime (õnneks) üsna kaugelt. Sealkandis on tavaline, et turiste veetakse vantide seljas ühest kohast teise. Aga nende elutingimused on päris masendavad. Kahju on vaadata nende kurbi silmi, mis peegeldavad aastatepikkust vangistuses elamist, piitsutamist ja üleüldist kehva kohtlemist.
Öösel enne tagasi laeva jollatamist sain oma bucket list'i järjekordse linnukese kirja. Olin kuulnud lugusid öisest soojast ookeanist ja sellest, kuidas hea õnne korral võib sattuda nägema planktoni sillerdamist. Tulime baarist ja äkitselt tekkis kellelgi idee väike jahutav suplus teha. Ujukaid meil mõistagi kaasas polnud ja nii sulpsasimegi täitsa porgandpaljalt ookeani. Ja oh seda sädelust! Iga liigutuse peale aktiveerusid miljonid pisikesed elukad ja meid ümbritses justkui vette kukkunud tähistaevas.
Lolli peaga lubasin Johnile, et ma võin vabalt hommikul esimeses vahetuses laeva roolis olla. 26. jaanuari start oli plaanitud seitsmeks hommikul. Seega umbes 6.30 pressis trepi alt kajuti illuminaatorist sisse üks külm käsi ja raputas mind magusast unest: "Mann. Äratus. Rooli!" Ei jäänudki muud üle, kui end mõnusast koist välja vedada, jope selga ajada, paar võikut ja kohv sisse tõmmata ning kaptenisillale ronida. Järgmised paar tundi roolisin nagu vana merekaru päikesetõusus.
Tegemist oli meie eelviimase päevaga merel. Kõigile hakkas kohale jõudma, et varsti on aeg kotid pakkida ja stabiilse kehva suusailmaga Eestisse tagasi pöörduda. Külastasime veel möödaminnes pärlisaart, kus me paraku ühtegi pärlit ei näinud, sest poed olid selleks ajaks suletud, kui meie mõtlesime neid ookeani imesid vaatama minna.
Esialgu oli meil plaan sel õhtul Koh Rangol ankurdada. Teine laev aga otsustas, et mugavad duširuumid ootavad Phuketi kodusadamas ja on aeg otsad kai külge kinnitada ning merereis lõppenuks kuulutada. Reaalsuses oli meil tegelikult laeva üleandmiseni aega pea 24h. Seega vajutasime meie "set random course" nuppu ja leidsime täpselt parajas kauguses oleva Koh Yao Yai saare, kus me veel ära käia jõudsime. Kohale jõudes selgus aga, et ega seal midagi väga põnevat polegi. Õhtustasime rannal ja suundusime veidi mõtlikena tagasi laeva. Ikkagi viimane õhtu.
27. jaanuari hommikul startisime jällegi varakult, et õigel ajal laevad üle anda. Ka seekord õnnestus meil jahid täiesti puhta südametunnistusega rendifirmale üle anda. Paar väiksemat äpardust, nagu külmkapi ühe riiuli, mõne veiniklaasi ja ühe keraamilise kausi purunemine, ikka juhtub... Tehnilisi erroreid me pigem parandasime, kui juurde tekitasime. Laevade üleandmise käigus kinkisime ka ära oma truu sõbra - hiiglasemõõtu kollase vannipardi. Uueks omanikuks sai laevarendifirma esindaja Louise. Ta oli kingi üle väga õnnelik ja rääkis, et peab nüüd uut sõpra teiste töökaaslaste eest peitma, sest täispuhutavad elukad pidid maru kuum kaup olema.
Patong Beach.
Viimaseks õhtuks oli John meile broneerinud ööbimise Phuketi ööelu pulsile. Patong Beach ehk linna suurim läbutänav asus meie hotellist vaid mõned kvartalid eemal. Tegime mõned tunnid hotellis powernappi ja seadsime sammud kuulsa tänava suunas. Algus tundus täitsa rahulik. Ainult mõned kutsed pingpong show'le, ei mingeid "kraaniga" naisi ja suhteliselt tagasihoidlikud tänavakauplejad. Leidsime sobiva restorani õhtusöögiks ja nautisime viimast kohalikku toitu. Kui siis tunnike-poolteist hiljem ümber nurga Patongile tagasi pöörasime, oli ööelu juba tuure mõnevõrra juurde keeranud. Poolkahtlase välimusega preilisid oli juurde tekkinud, kokteilide ja shotide sooduspakkumisi oli igas baaris ja aina elavamaks muutusid ka ärikad. Seal tänaval käib elu. Stripparid, klubidesse sisseviskajad, end (ilusateks) naisteks teinud mehed ja massöörid meeste tualetis. Minu fantaasia sellistesse kõrgustesse isegi ei küündiks, kui ise poleks näinud. Möllu oli täie raha eest. Mingil hetkel kadus tervelt tänavalt elekter, sest ühes ööklubis lahvatas tulekahju, aga see suurt melu ei mõjutanud. Lihtsalt pisut hämar oli ja baarides toodi lauale küünlad, mis oleks justku juba valmis olnud. Võib öelda, et vajutasime oma niigi hullumeelsele reisile korraliku pitsati.
28. jaanuari hommikul kohtusime kogu kambaga hotelli fuajees. Suurem osa meist olid öistest seiklustest hämmingus. Mõned meie poisid olid siiski ping-pong-showl ära käinud ja sellest endiselt võrdlemisi šokeeritud. Ma isegi veidi kahetsen, et sinna ei jõudnud. Silmaringi mõttes oleks tahtnud näha.. Aga eks midagi peab ka nö seemneks jääma. Imekombel oli peaaegu terve seltskond õigeks ajaks ärganud. Ainuke puuduv lüli süsteemis oli kapten John. Sain hotelli retseptsioonist tema toanumbri ja õnneks taipasin suhteliselt aegsasti ukse taha kolistama minna. Unesegane härra ei saanud algul küll päris täpselt aru, millest ma räägin, kui väitsin, et aeg on koju minna, kuid lõpuks suutsin siiski ka tema ülejäänud seltskonnaga liita ja tee lennujaama võis alata.
Tagasi kodus.
Tallinna lennujaamas tabas meid karm reaalsus. Eestis oli sel hetkel umbes 7-8 kraadi külma. Meie jaoks langes temperatuur seega 20 tunniga oma 40 kraadi. Koju jõudsin öösel umbes kella 12 paiku. 5.10 ärkasin selle peale, et kael tundus kuidagi kange. Vedasin end vannituppa. Ja pidin ehmatusest kerge "südari" saama. Mu kael oli paistetanud nii paksuks, et sisuliselt polnud vahet, kus on põsed ja kust algab kael. 20 minutit hiljem olin juba EMOs, kus arst mind maha rahustas ja diagnoosis ägeda angiini. Ju mu keha sai sellest õhuvahetusest lihtsalt šhoki. Nädal ja paar lehte antibiootikume hiljem olin jälle rivis.
