Veel 2 aastat tagasi oli purjetamine minu jaoks rikaste keskealiste veidi peenutsev hobi ja vee peal viibimine jättis mind üsna külmaks. Eks ma lapsepõlves mõned korrad isaga kalal olin käinud, praamiga Saaremaale sõitnud ja siin-seal veel mõneks tunniks veesõidukisse sattunud, aga mingit erilist huvi mere või paatide vastu ma ei tundnud. Korra sattusin isegi purjetama - väikese trimaraaniga üle Võrtsjärve ja tagasi. Tõmbasin kapteni käsu peale sooti, sättisin fokat ja grooti (meresõnastikust kirjutan lähemalt hiljem), aga ega ma tegelikult aru ei saanud miks ma seda täpselt teen. Ka tol korral ei tärganud minus tõsist huvi laintes hullamise vastu. Ilm oli hall, märg ja külmavõitu, laine loksus kõik need 3+3h ühtemoodi. Ei mingit päikese käes lesimist ja varvaste soojas vees sulistamist. Pigem hävis tol korral viimanegi illusioon purjetamisest kui mõnusast sooja ilma veetmise võimalusest.

Mis siis muutus? Räägitakse, et purjetamisega on nii: esimesel korral veetakse sind vägisi kaasa, teisel korral kutsutakse ja kolmandal lähed ise. Nii oligi. See esimene sõit üle Võrtsjärve minus erilist elevust ei tekitanud. Aga ebameeldiv ka ei olnud. Teisel korral kutsus Johan mind Vahemere reisile kaasa. Vahemärkusena võib öelda, et Johanist aka. Johnist saabki minu personaalne purjetamistreener. Portisco sadamas, veel enne esimest väljasõitu, käis see klõps. Nädal hiljem oli selge, et purjetamisega tuleb mul elus veel tegemist. Mäletan siiani seda raskust hinges, kui viimasest sadamast raudteejaama poole jalutasime. Palju ei puudunud, et oleksin kõik muu kuradile saatnud, otsa ringi keeranud ja ka teise nädala grupiga kaasa sõitnud. Järgmisele reisile panin nime kirja veel enne koju tagasi jõudmist.

Miks ja kellele ma kirjutan purjetamisblogi? Viimase 18 kuu jooksul on selgeks saanud, et purjetamine on see, mis minu mootorit toidab. See mõnus värin kõhus, kui mõtlen sadamast väljasõidule, viib mind loodetavasti järjest rohkem vee peale. Aga - selleks, et päriselt purjetama õppida, ei piisa mõnest korrast meeskonnas olemisest. Kapteni käsku täita on üldjuhul lihtne. Minu eesmärk on õppida purjekat ja meeskonda juhtima nii, et ma ka päriselt tean, mida teen. See blogi saab olema “erialapäevik”, kuhu panen kirja kõik oma hirmud-rõõmud-õppetunnid. Loodetavasti inspireerin sellega rohkem eestlasi vähemalt korra elus purjeid heiskama ja kummutan eelarvamuse purjetamisest kui kallist väiksele ringkonnale mõeldud hobist.

Nagu mainitud, siis minu suureks juhiks ja õpetajaks sel teekonnal saab Johan - lühidalt kokku võttes eluaegne purjetaja. Pikemalt pühendan üsna pea tema tutvustuseks terve postituse. Oma praegustest (peaaegu olematutest) oskustest, (suurtest) eesmärkidest ja (kõige ägedama) meeskonna komplekteerimisest samuti järgmistes postitustes.