Aeg: oktoober 2017
Meeskond: Kapten John, pootsman Marko, pillimees Kert, peakokk mina, madrused Anu, Marika, Marge, Sigre, Karolina ja Külli.
Jaht: Dufor 512
Jahi nimi: Puccini
Marsruut: Portarosa (Sitsiilia) - Panarea - Salina - Filicudi - Vulcano - Lipari - Portarosa
Miile kokku: ca 120 nm (umbes 220 km)
Meiega koos purjetas ka teine jaht kapten Alo juhtimisel. Madrusteks olid seal Asko, Ingeldrin, Argo, Peeter, Ester, Merlin, Heli-Anneli ja Margus.TAGASI ITAALIAS
See reis tähistas täpselt kolme aasta möödumist pöördepunktist mu elus - esimesest purjereisist. Dejavu hetki jagus ja mitmel korral ledsin end laevavöörist jalad vee kohal kõlkumas nostalgilisi mõtteid mõtlemas. Sama soe, sama tuulevaikne, sama tähistaevas ja vähemalt sama hea seltskond... Aga kolme aasta jagu rohkem kogemusi purjejahtidega järvel, merel ja ookeanil. Meenutasin (ja mis salata - ka võrdlesin) möödunud kuut reisi ja päevi Võrtsjärvel. Uskumatu, kui palju saab üks nädalane reis elus muuta... Viimasel õhtul küsis John minult ja Alolt, et mis me arvame kui palju selliseid reise me veel jaksame/plaanime ette võtta. Me kumbki ei teadnud sellele vastust. Ent tõdesime kolmekesi, et ega see kõik igavesti kesta saa... Siiski - nii kaua, kui on tore, me seda ka teeme.
Päev varem Palermos
Nagu ikka, algab tsarter-jahtide rendinädal laupäeva lõuna paiku. Seega saabus suurem osa seltskonnast Sitsiilia pealinna reede õhtuks. Meie Kerdi ja Karolinaga aga otsustasime odavamate lennupiletite mõjul kohale jõuda juba neljapäeval. Vana hea RyanAir'i seiklus algas kella 4se bussiga Tartust-Riiga. Sealt Milaano Bergamo lennujaama ja pärast 3-4 tunnist peatust jõudsime Palermosse kella 7 paiku õhtul. Öömajaks broneerisime endale kesklinna apartmenti, kuhu järgmisel õhtul saabus ka ülejäänud seltskond. Asukoha ja vastuvõtjatega meil vedas - 17 euro eest öö saime korteri linna pulsil koos hommikusöögiga. Boonuseks vaimukas itaalia noormees, kes vähemalt püüdis hoolitseda selle eest, et me hommikul kohvi ja teed juua saaksime..
Vestlus hommikusöögist.
Luigi: "Would you like to have coffee or tea in the morning?" (ta ilmselt mõtles, et mitu teed ja mitu kohvi)
Meie: "Coffee and tea"
Luigi ülevoolava irooniaga: "Of course! Suddenly it's all clear to me! Coffee AND tea!"
Nalja kui palju...
Neljapäeva õhtu veetsime kolmekesi. Võtsime poest 3 liitrit odavat (1.80 EURi pakk) valget veini, juustu ja oliive ning jalutasime jahtsadamasse einestama.
Reede hommikul oli meie missiooniks nr 1 leida ehituspood, kust Kerdi lõõtsa jaoks kaks polti osta. RyanAir'i "suurepärase" pagasipoliitika tõttu oli lõõts kaheks harutatud. Pool Karolina ja pool Kerdi enda kotis. Võite aimata, mis väike värin meid iga kord turvakontrolli läbides valdas.. On pomm? Ei ole pomm? :D Poldid leidsime ühest pisikesest poest, mis oli täis keskealisi itaalia mehi. Kui mina oma valges lühikeses suvekleidis sisse hõljusin, tekkis nii mõnelegi näole muie. Ja need kaks väikest jublakat saime täitsa tasuta :)
Monteerisime lõõtsa kokku ja alustasime kohe loometööd. Tähelepanelik lugeja mäletab ehk Assooride reisiloost soomlaste joomislaulu "Nyt". Kes ei mäleta, siis lugege siit. Igatahes põhjaliku komponeerimise (ca 2 minutit) ja minu hindamatu panuse (kaasa elamine) tulemusel viisistasime selle 1 sekundi pikkuse loo ära ja nüüd on koos instrumentaaliga pikkuseks umbes 3 sekundit.
Ülejäänud päeva tuterdasime Palermot mööda ringi. Käisime turul, jõime Aperoli, sõime pitsat ja gelatot. Paar tundi enne teisi saabus Marko. Võtsime ta lõõtsalauluga vastu ja saatsime sööma pizzeriasse, kust ise just tulnud olime. Samal ajal võtsime kohad sisse restorani ees pingil ja lasime lõõtsalood lahti. Möödujad tundusid üsna rahul olevat meie repertuaariga. Kuigi üks lugudest oli kurikuulus "Immigrant" by Ritsard Leistang. Ajasime juttu nelja inglasega, kes olid eelmisel suvel Tallinnas käinud ja tulid Palermosse pulma. Nad kiitsid mu inglise keelt. Üks itaalia naine, kes inglise keelt eriti ei osanud, tegi meile käte-jalgadega selgeks, et on kuulnud Estonia hukust ("juu nõu, laik Titanic").
Reisinali nr 1:
Kert: "Mängime Titanicu ära, muidu pärast äkki ei jõua!" (Celine Dion, "My heart will go on" lõõtsal)
Reisinali nr 2 (millel põhines suur osa ülejäänud nalju):
Kert: "Maria, kas sa tead, kes on pilaat?
Mina: "Eeeei.. Kes siis?"
Kert: "Melelöövel muidugi" :D
Reisi lõpuks tundus, et tuleb meeskondlikult logopeedi juurde minna ja uuesti R-tähte harjutama hakata..
Õhtul kella 10 paiku jõudsid ka ülejäänud reisisellid ja neidki võtsime bussipeatuses vastu lõõtspilli ja laulu saatel. Viisime nad juba tuttavasse restosse sööma ja sättisime Kerdi laua otsa pilli mängima. Omanik käis aegajalt kuulamas ja plaksutamas. Etteruttavalt võib öelda, et ka viimase õhtu veetsime samas kohas, sama seltskonna ja samade lõõtsaviisidega.
Laupäeva varahommikul suundusime rongijaama, et pisut pärast lõunat Portorosa sadamasse jõuda. Pidime ca 2,5 h sõitma, siis rongi vahetama ja lõpuks väikese sutsaka taksoga tegema. Aga loomulikult ei sujunud kõik päris plaanipäraselt. Johni reisiplaanis oli tilluke viga - laupäeval teist rongi sel kellaajal ei väljunud. Õnneks leidsime kiiresti lahenduse. Jagasime grupi pooleks - esimesse proviandimeeskond, teise kõik ülejäänud - ja meid toimetati otse sadamasse väikebussiga. Itaaliale mitte just tavapäraselt aitas jahirendifirma boss isiklikult meid proviandi varumisel - viis meid autoga poodi ja organiseeris ka tagasisõidu. Nagu arvata võis, täitsin järjekordselt peakoka ülesandeid. Toidukoguste arvestamine tuli seekord välja päris hästi. Ainult John vingus esimese reisi poole, et tal on kõht pidevalt tühi. Ma selle paneks siiski tema kahtlase seedesüsteemi arvele.
Autos teel poodi:
Tõmbasin harjumuspäraselt peale turvavöö. Aga kuna Giovanni seda ei teinud, piiksus auto ikkagi veidi häirivalt. Sujuva liigutusega avas härra ka minu turvavöö ja sõnas itaaliapärase aktsendiga "Vacation. No stress." Puhkusel olles siis autos surma ei saada ei olegi võimalik :O :D
Sel ajal kui John ja Marko laeva vastu võtsid, tassisime meie Külli ja Kerdiga laeva kogu söögi-joogi. Paigutasime kraami avarasse kambüüsi (laevakööki) ja liitusime teistega kai peal. Laeva ahtri lähedale oli üles seatud piknik. Esimesed veinid olid lahti korgitud, vorstijupp käis ringi (nuga polnud) ja juust oli tükkideks murtud. Täpselt nagu 3 aastat tagasi Koidu, Liisi ja Kairiga tegime...Päikeseloojanguks olime ettevalmistustega valmis saanud ja andsime otsad, et suunduda Panarea saarele.
Meie laevast. Tegemist oli üsna tutika Dufor 512-ga. Täisvarustuses (va selline "ebaoluline vidin" nagu VHF raadio) laeva hind on ca 600 000 eurot. Täisvarustus tähendas lisaks peenele navigatsioonisüsteemile ja elektrilistele pelidele ka mikrolaine ahju, gaasigrilli, nelja külmkappi ja palju elevust tekitanud elektrilist "kanalisatsioonisüsteemi". Pärast dušši all käimist ei pidanud vee ära pumpamiseks enam isegi nuppu vajutama. Kõik toimus automaatselt. WC-s käimine aga oli omaette elamus. Targem oli pärast kasutamist ja enne puhastus-nupu vajutamist potile kaas peale panna või vähemalt nägu poti kohalt eemale hoida. Tõmbejõud oli nii kõva, et tekitas korraliku keerise, mille käigus võis sealt nii mõndagi ka välja lennata... Pipi mängu uus tase :D
Sadamast väljumisel:
Giovanni lehvitas kai pealt ja hõikas "arrivederci"
John vastas: "See you in a week!" ja lisas vaiksemalt: "Maybe.."
Sest iga reisi lõpus otsime laevast seda va "set random course" nuppu... Küll me ükskord ikka leiame ka.
Esimesel ülesõidul valdas meid nagu ikka kerge eufooria. Vein voolas ojadena ja sündis reisi (kui mitte terve Meltemi Adventures'i ajaloo) meeleolukaim foto. Selle nägemiseks tuleb ilmselt siiski seltskonda sulanduda või mõnele reisile kaasa tulla. Interneti avaruste põhjatutesse kanalitesse laadimiseks on see veidi liigagi meeleolukas.
Esimesel õhtul kohtusime ka reisi ainsate (päris) delfiinidega. Võimalik, et Sigre ja Petsi õõvastavad armuhüüded olidki põhjuseks, miks me neid rohkem ei näinud...
Õhtupimeduses sildusime Panareal. Asko ja Peeter esitasid stand-up komöödia kava, Sigre tutvus Kalmaari-Kallega ja meeskonnad vennastusid. Oma kajutikaaslase Külliga ma veel nii tuttavaks ei saanud, et tillukeses umbses vöörikajutis koos magada oleks suutnud. Kolisin hoopis kokpiti tähistaeva alla. Reisi lõpuks jõudsime aga juba nii lähedaseks saada, et purjetamiskaksik Heddi muutus kodumaal pisut armukadedaks :D
Pühapäeva hommikul ärkasin selle peale, et kõrval-laeva kaptenit tuli keegi sadamatöötajatest äratama ähvardusega "big rageta is coming". Rakett osutus tegelikult tiiburlaevaks, mille sildumiskohta me oma laevad kogemata parkinud olime. Seega tuli laevad teisele poole kaid viia.
Päeva veetsime saart avastades. Käisime kaljudel asuvas pronksiaegses külas selfie'sid tegemas, ujusime soolases vees, jõime veini ja käisime ilmselt saare kõige mõtetumas/kallimas restoranis söömas. Kuna septembri lõpus saab sealsetel väikesaartel otsa ka turismihooaeg, muutuvad väikesed muidu täitsa nunnud külakesed inimtühjadeks. Avatud poodide/restoranide leidmine ei ole kõige lihtsam ülesanne.
Õhtupoolikul võtsime suuna Salina saarele. Ilmateade lubas järgmiseks kaheks päevaks tormi, nii et plaan oli paar päeva seal tormivarjus veeta. Pühapäeva õhtu oli aga nii tuulevaikne, et purjetamisest suurt midagi välja ei tulnud. Koolituse mõttes tõmbasime küll purjed üles, kuid edasi liikumisele kaasa need ei aidanud.
Umbes 1-2 miili enne sadamat sai esimene tormipilv meid kätte ja vett valati kui ämbrist kaela. See oli ainuke hetk, kui korraks jõudsin kahetseda, et tormijope koju jätsin. Õnneks lained polnud veel jõudnud end koguda ja olematu tuule tõttu meil purjeid nagunii üleval polnud. Sadama akvatooriumis lakkas ka vihmavaling ja saime suud ammuli ca 30 pikkust luksuskatamaraani Black Swan imetleda.
Otsad kai küljes, suundusid tüdrukud kööki ja poisid autosid rentima. Saime järgmiseks kaheks päevaks enda valdusesse Toyota Yarise, mingi Renault'i käraka ja Johnile juba vana tuttava väsinud rolleri.
Esmaspäeva hommikul ulatati minu kätte autovõtmed ja seiklused Renaultiga serpentiinidel võisid alata. Sõitsime saarele tiiru peale, pildistasime vaateid merele, maitsesime kohaliku veinikeldri veine ja otsisime endale järgmiseks õhtuks piknikupaika. Lõunatasime restos, mille uksed vaid meie pärast lahti tehti. Suuremat valikut seal küll polnud - pasta või salat - ja needki üsna kallid. Koduteel mägedest alla sadamasse lakkas töötamast ka meie vapper võrr. Viimased kilomeetrid andis Kert kaherattalisele jalgadega hoogu ja kuidagimoodi venitas ikkagi rendifirma ukseni ära ilma et päris sleppi oleks pidanud võtma. Järgmisel hommikul seisis roller aga oma vanal kohal ja ootas uusi julgeid.
Õhtul sõime ära teise laeva seljankasupi jäägid. Kes hapukoorega, kes vaniljejogurtiga :D
Teisipäeva hommikuks planeeritud Kert Krüsbani nimelise halssimise* õpitoa asendasime siiski Johni purjekooliga, mis tähendab turvalises keskkonnas pudeli, pastaka või muude purjekat ja tuult imiteerivate vahenditega laua peal mängides põhitõdede selgitamist. Sõlmede õppimisse kaasasime seekord ka inimfaktori. Paalisõlme tegemisest sõltus Kerdi elu. Ehket enne Kerdi masti otsa tõmbamist pidid kõik meeskonna liikmed tema jalas olevate pootsmani pükste külge sõlme tegema ja kapten hindas sooritust. Tuul oli nii tugev, et päris mastitoppi me teda siiski ei tõmmanud.
Tormi tõttu lükkasime ka spinnakerikooli** edasi. Õigemini päris tõsiselt meil seda plaanis polnudki. Rendijahtidel selliseid lisasid kaasas polegi ja eks see rohkem nali oli..
Selgituseks purjetamiskaugetele:
*halss - üks ohtlikumaid manöövreid, kui taganttuules poom ühest laeva pardast teise läheb. Heal juhul on tegemist kontrollitud tegevusega ja mingeid koledaid tagajärgi ei kaasne. Hullemal juhul juhtub see tuule suuna muutuse või roolimehe vea tõttu ootamatult ja viga võivad saada nii inimesed kui laev. 20 m/s tuule ja algaja purjetaja Kerdi juhtimisel mitte just kõige mõistlikum plaan... :D Isegi mitte kodusel Võrtsjärvel.
**spinnaker - taganttuule puri, mis tihti on värviline ja punnis. Väga tugevas tuules seda kasutada ei saa, sest pind on nii suur, et väikesegi valearvestuse korral võib kogu jaht lihtsalt üle nipli käia.
Lõuna paiku läks osa seltskonnast vallutama ühte kahest suuremast mäest. Meie Marge, Sigre ja Anuga valisime veini, päikese ja gelato. Selleks, et teised mäe jalamile toimetada pidin sõitma ilmselt kitsaimal tänaval ja teel, kus ma kunagi ise roolis olen olnud. Ilma naljata - mõlemast auto peeglist kivimüürini oli 7-10 cm. Kui matkasellid tagasi jõudsid, läksime poodi varusid täiendama. Sel ajal, kui mina riiulite vahel juustu valisin, nägid teised õues vesipüksi. Alo sai selle tornaado väiksema sugulase ka kenasti videosse. Päris nilbe elukas. Mõnikord on ikka mõnusam maa peal olla...
Pisut enne päikeseloojangut saabusime eelmisel päeval välja valitud piknikupaika. Kaljude vahel mere ääres oli pisike kalurite ... koht? Sadamaks ma seda ei nimetaks. Kaljude sees olid väikesed paadikuurid. Usteks raudsed trellid. Esimese hooga nägi see välja nagu imelik vana vangla. Leidsime seal mõnusa platsi, kus end sisse seada ja söögid-joogid sättida. Istusime ringis, laulsime lõõtsa saatel "Truudusetud Juuliat, "Miljonäri", "Väikest neidu" ja teisi tuttavaid merelaule. Kuni päike loojus.
Kolmapäevaks oli torm järele andnud ja võtsime suuna Vulcanole väikse vahepeatusega Filicudil. Ainukese PÄRIS purjetamispäeva puhul ajasin purjetamispüksid jalga ja neelasin oma vana head tableti-kokteili, et merehaigus ei kimbutaks. Sõitsime sadamast välja. Lainet oli ca 2-3m. Tuult ca 5-6m/s. John läks vööri genu tagaliiki pingutama ja kamandas mind rooli. Ta jõudis tagasi kokpiti ja võttis laualt telefoni, et pilti teha. Kert alustas lõõtsaga "seda paati pole tehtud linnuluust" lugu. Saime saare nurga tagant välja ja hetkega oli tuult 15 m/s ja laev kreenis. Ma keerasin rooliratast vastu tuult aga luffasin üle, genu läks pakki ja olimegi teisele poole kreenis. Ehmatasin nii ära, et lasin roolist lahti ja haarasin reelingust. Kõik käis nii kiiresti. Kuni siis lõpuks purjed lahti said ja John tagasi rooli jõudis. Ehmatus oli suur, aga õnneks midagi ega kedagi üle parda ei lennanud. Kui, siis minu enesekindlus. Teisele meeskonnale väitsime, et tahtsimegi neile kiilu näidata. Ja selle reisi Lagunovi auhind (vaata selgituseks videot siit) oligi minu. Päris kehva tunne, aga keegi peab ju see kloun olema, kelle kallal ülejäänud nalja saavad teha. Kuidagimoodi sattusin see jälle mina olema.. Pealegi. Elu õpetab. Nii kogemused tulevadki. Parem teen need pusserdused ära sel ajal kui ise veel kapten pole ja John laevas viibib. Mõneks päevaks läks roolimise isu siiski üle.
Pärast lõunat jõudsime Filicudile. Teised läksid saart uudistama. Mina võtsin aega puhkamiseks. Tegin väikse uinaku ja lugesin natuke raamatut. Mõne aja pärast kuulsin kummipaadi (jolla) mootori põrinat ja Kert hõikas juba kaugelt: "Maria, ma tulin sulle järele!". Mind viidi kaldale, kus järjekordses imelises päikeseloojangus pikniku peeti. Teised olid saarelt uue sõbra leidnud. Nino oli kohalik lahke mees, kes meid veini, juustu, kapparite ja muu hea-paremaga kostitas. Ninol oli kaasas ka nunnu koer Rey, kellele meie daamid küll natuke liiga palju meeldisid. Paralleelselt mängiti pilli, söödi-joodi ja harjutati kummipaati pääsemist veidi eriskummalisel kuid tõhusal moel. Vaata meie inspiratsiooniallikaks olnud videot siit. Päriselt ka. See töötab! Ja võib tõesti mingil hetkel vajalikuks liigutuseks osutuda. Sest niisama lihtsal "tavalisel" moel kummipaati pääsemine nõuab veidi vingemaid kerelihaseid.
Öösel jõudsime Vulcanole. Ankurdasime jahid ja sel õhtul enam maale ei läinudki.
Neljapäeva hommik algas salakavala plaaniga teisele laevale väike käkk kokku keerata. Ootasime kuni Alo meeskond oli saart avastama suundunud ja meie pilaadid vallutasid teise laeva. Plaan oli grootvall (köis, millega puri üles tõmmatakse) purje küljest lahti võtta ja selle asemele üks vender (silindrikujuline pehmendus, mis kaitseb laeva kai ääres) siduda. Paraku aga ei saanud meie muidu tugevad mehed seeklit näpitsateta lahti ja koerustükk jäi tegemata. Ma ei tea, miks nad ei tulnud selle peale, et vender sinna lihtsalt niisama ikkagi siduda. Ei pea ju purje lahti võtma selle pärast.. :P Igaljuhul pidi see olema vihje, et kui nad oma "praami" ümber suudavad ajada, siis on midagigi, mis neid võibolla päästab.. (Teine meeskond sõitis katamaraaniga, mis üldiselt peaks olema stabiilsem, kui ühekereline alus, aga kui ümber läheb, siis ise enam püsti ei saa ja muutub "kilpkonnaks".)
Keskpäevaks ronisime umbes 400 m kõrgusele vulkaani otsa. Kraatri servadest immitses auru ja väävlihaisu, kuid vaated olid vägevad. Kogu saarestik ja meie marsruut oli näha. Tegime seal mõned pildid, millest üks lõppes minu jaoks kergete jalavigastustega. Nimelt suutsin ennast sinna auru sisse sättida täpselt nii, et mäe seest tulev kuum juga mu mõlemat jalalaba veidi kõrvetas. Õnneks ei midagi eluohtliku ja päev jätkus Keko baaris ja pizzerias, kus oli ainul kolm pitsat. Mitte kolme sorti vaid reaalselt kolm pitsat. Meid oli 11. Hooaja väline aeg... Pooled loobusid ja läksid järgmist toidukohta otsima. Me Johni, Marko, Karolina ja Kerdiga sheerisime neid kolme. Peale sööki suundus suurem osa seltskonnast muda- ja väävlisegusesse tiiki või vanni (või kuidas iganes seda õige nimetada oleks) tervenema. Mind see mädahaisune ollus ei tõmmanud ja jalutasin hoopis veidi ringi. Pärastlõunal plaanisime pidada ka traditsioonilise jolla-ralli. Aga kuidagi läks nii kiireks, et pidime selle reedeks lükkama. Muidu poleks me lihtsalt valges Liparile jõudnud.
Napilt siiski veel jõudsime. Sadamalinnas lootsime daamidega ka kleidid selga saada ja linnamelu nautima minna, kuid ilm oli veidi jahedavõitu ja pidime sellest plaanist loobuma. Enne linna minekut õnnistasime sisse laeva gaasigrilli. Poisid olid päeval Vulcanol kalamehe käest hingehinnaga kala ostnud ja nüüd oli Marko kord särada. Supermaitsev grillitud kala kadus laualt mõne hetkega.
Pärast õhtusööki kutsusime taksobussi, mis meid linna südamesse viis. Püüdsime leida mõnusat baari, kuhu me kõik mahuks. Taksojuht oli õnneks väikse vihje andnud. Pärast lühikest jalutuskäiku leidsimegi õige koha üles ja sättisime end taas pika laua taha istuma. Kert pilliga muidugi laua otsas. Ja algas järjekordne lõõtsaõhtu. Osa seltskonda otsustas pisut enne keskööd mugavalt taksoga tagasi sadamasse sõita. Meie ülejäänudega tegime veel ühe joogi ja mõned lõõtsalood. Umbes tunni pärast alustasime ka meie koduteed, mis muudkui venis ja venis. Sest iga nurga peal oli keegi, kellele üks pillilugu tuli mängida.
Kõige lahedam seik juhtus ühe pisikese pitsapoe müüjaga. Seisime seal tema ukse juures umbes 7-8-kesi ja vitsutasime saia. Ta küsis nii muuseas Kerdilt, et kas mängid ka. Seepeale tõmbas meie segakoor kopsud õhku täis ja "Väike neid" algas taas. Jõudsime laulda vast mõne sõna, kui tädi kätega vehkima kukkus ja meie kontserdile kriipsu peale tahtis tõmmata. Ta ilmselgelt ei olnud valmis selliseks show'ks. Me häirivat öörahu. Aga jonni me ei jätnud ja laulsime loo ikka lõpuni. Lihtsalt pooleldi sosistades.
Sadamasse jalutades püüdsime välja mõelda, mis muud lollust teise laeva rahvale kokku saaks keerata, aga mingit paremat plaani, kui jolla masti tõmmata, ei tulnudki. Pealegi olid nad juba valvsaks muutunud.
Reede hommikul oli ainuke kord, kui Külliga äratuskella peale ärkasime. Plaan oli linnas veel üks tiir ja suveniiri-shoping teha. Lõpuks kogunes meid päris paras pande ja jalutasimegi juba kella 9 paiku linnapoole, et 10.30 planeeritud stardiks tagasi olla. Poole tee peal jooksid meist mööda Asko, Ingeldrin ja Ester väites, et paremat kaupa jätkub vaid kiirematele. Me siiski sellest end häirida ei lasknud ja jalutasime rahulikult edasi. Ostsin kodustele kohaliku mammi valmistatud päikesekuivatatud tomateid ja kommi, mõned magnetid, Heddile ja endale uued käepaelad jms nänni. Viimase proviandiraha eest veini ja juustu. Mida muud? :)
Enne väljasõitu kodusadama suunas oli meil tarvis üks asi veel ära õiendada - jollasõidu võitja tuli selgitada. Et põnevam oleks, ajasime asja seekord veidi keerulisemaks kui kahe mehe võidusõit kahe laeva vahel. Võistluses osales kummastki laevast kaks meeskonnaliiget. Meilt Kert ja Marko, Alo laevast Argo ja Asko. Start ja finiš olid Alo laeva juures. Pärast stardipauku kihutasid mõlemad paadid kalda suunas. Ülesanne oli poest Alole suur õlu tuua. Seega kummastki paadist üks mees pani kaldal jooksu, ostis poest õlle ja sööstis tagasi sadamasse. Sealt hopsti kummipaati ja kahekesi koos finiši suunas. Seekord jäi peale meie pilaatide tiim, kes olid ka vastavalt kostümeeritud. Markole meisterdasin Asooride mütsist, buffist ja kaabli-sidemetest moodsa peakatte, mis hoidis GoPro kaamerat. Niiet ülevaatlik video jollarallist saab ka peagi siin all lingitud olema. Enne kui teise meeskonna esindustiim finišisse jõudis, käisid meie pilaadid veelkord kaldal ja tõid igaks juhuks veini juurde.
Siis aga algas meie viimane sõit. Keerasime kursi tagasi Portarosa sadama poole. Ilm oli super. Parajalt soe aga mitte palav. Tuult 6-7 sõlme (3-4 m/s). Päevitasime vööris, jõime veinimorssi (vein+mullivesi) ja elu oli ilus. Mina sain lõpuks ära teha oma ammuse unistuse jesus-walk'i. Panin pootsmanipüksid (traksidega iste, mille abil madruse masti saab tõmmata) jalga ja kinnitasime seeklid spinnakeri valli külge. John keeras laeva tuulde ja ajas kreeni, niiet mina sain vee kohal kõlkuda ja Jeesuse kombel vett mööda kõndida.
Iga korraliku purjereisi juurde kuulub meil ka MOBi ehk Man Over Board (mees üle parda) manöövri harjutamine. Tavaliselt teeme seda küll varem, kui viimasel päeval. Seekord oli palju asju teisiti. Näiteks see, et vendrit me üle parda ei visanud, vaid päästsime lahti hoopis jolla vööriotsa, mis oli meie ahtrisse kinnitatud. Jolla lohises meil juba paar tundi taga ja selle peal tsillisid samal ajal Sigre ja Külli... Kapteni käskluse peale "mees üle parda!", mis tegelikult tähendab meeskonna jaoks uppuja päästmiseks mõeldud tegevusi, kargas ehmunud Külli hoopis ise üle jolla parda. Kapteni käsu täitmine muidugi on tervitatav, aga liigne agarus on ogarus. Õnneks polnud lainet ega tuult nii palju, et Külli poleks suutnud end paar päeva varem õpitud võttega paati tagasi tõmmata. Selleks ajaks, kui meie oma 51-jalase jahi ümber keerata ja tagasi "õnnetuspaika" jõudsime, oli Külli kenasti kummipaadis tagasi ja meiegi esimesest ehmatusest üle saanud.
Johni kommentaar:
"See naiste loogika on ikka üks imelik asi. Hakkad rahulikult leitvaagenit* peale tõmbama ja üks pistab kisama, et juuksed jäid vahele, teine hüppab MOBi käskluse peale vette."
* köiesüsteem põhipurje timmimiseks. Asub laevakerel täpselt mugaval kohal, kuhu päevitades pea toetada. No ja ma siis toetasin... :D
Mida lähemale jõudis kodusadam, seda enam me lootsime, et aeg peatub. Mootorit ei pannud me käima enne, kui oli tõesti viimane aeg õigeks ajaks sadamasse jõuda. Osa seltskonnast ähvardas Johnilt raha reisi eest tagasi nõuda argumentidega nagu "me pole rahul, sest tuult oli liiga vähe" ja "päikest liiga palju". Kert tegi plaane, kuidas saaks jahi järgmiseks nädalaks oma nimele rentida jne. Raske südamega sõitsime siiski akvatooriumisse sisse ja tankla juures mängisime veel ühe "Titanicu".
Kui otsad kai küljes olid, hingas John silmnähtavalt kergendatult. Mitte midagi ei olnud katki läinud. Veel. Tegelikult juba samal hommikul oli Marge telefon kukkunud kuskile laevakere ja interjööriplaadi vahele. Nüüd siis algas päästeoperatsioon. Algul üritati purjeliistu abil telefoni välja meelitada. Siis aga saabus teise laeva tiim Asko-Argo-Pets. Särgid lendasid seljast, kellegi kogemata ostetud searasva karp võeti kaasa ja kajutiuks nende järel sulgus. Jutud käivad, et laev oleks peaaegu algosadeks võetud, aga täpsemad detailid jäävad nende kolme ja ahtrikajuti seinte vahele saladuseks. Telefon jäi pärast paaritunnist aktsiooni siiski oma kohale. Töö käigus purunes üks WC valgusti ja seina küljest tuli ära väike kild vineeri, kuid suuremaid kahjusid ei kaasnenud. Väike lootus on, et laevafirma mehed ikkagi telefoni kuidagi sealt kätte saavad ja Eestisse järele saadavad.
Laupäeva hommikul pakkisime asjad, koristasime laeva ja istusime minibussi, mis meid rongijaama viis. Paar tundi hiljem olimegi taas Palermo südalinnas. Ööbimiskohaga meil seekord nii hästi ei läinud. Lubatud 500 m2 pigem luksusliku korteri asemel leidsime end imelikult pööningukorruselt, kus isegi rätikute ees tuli lisatasu maksta. Me siiski ei lasnud end sellest häirida ja suundusime linna uudistama. Johni vanad head HH purjetamis-tennised olid lõpuks alla vandunud ja nagu üks mees alustasime meeskondlikku otsingut kapteni uute ketside leidmiseks. Sellist meeskonnavaimu pole ma veel näinud. Ei läinudki kaua, kuni tutikad ketsid kapteni jalas olid ja vanad sinnasamasse karpi asemele pandi ja poeletile jäeti. Jalutasime veel paar tundi ringi, sõime mõned gelatod ja kuulasime tänavamuusikuid. Õhtu lõpetasime juba tuttavas restos ja pühapäev kulus kojusõiduks.
Ai, kui hea reis sai! Järgmiseks - Kariibid! Jepikajee!
