ELU POSTKAARDI SEES
Aeg: okt-nov 2021
Meeskond: Kapten John (aka. admiralihärra), mina, Heddi, Anu, Ingeldrin, Piret, Kristo ja Mikk-Mait.
Jaht: Jeanneau SO 439 (2014)
Jahi nimi: Hair (hellitavalt Karvake)
Marsruut: Raiatea - Tahaa - Bora Bora - Maupiti - Bora Bora - Tahaa - Huahine - Raiatea
Miile kokku: ca 150 nm (umbes 270 km)
Meiega koos purjetas seekord veel kolm laeva:
Newton (Catana 55, 2013) kapten Alo (aka. kaptenihärra) juhtimisel.
Meeskond: Kalle, Mait (professorihärra), Tarmo, Raido, Risto, Karin, Tanel, Janette ja Andres.
Addu (Lagoon 52, 2019) kapten Aarne juhtimisel.
Meeskond: Signe, Toomas, Moonika, Tarmo, Kaido, Jaanus, David, Priit, Aigar.
Lindir (Bali 4.1 2020) kapten Toomase juhtimisel.
Meeskond: Katre, Peeter, Kristi, Raido, Silver, Jane, Aivar, Kai.
Proloog
Esimesed vihjed Tahiitile purjetama minekust hakkasid kostuma umbes 2018 aastal, kui Meltemi Adventures sai 5 aastaseks. Mulle tundus Prantsuse Polüneesia nii absurdselt kauge paik, et ma ei olnud julgenud sellest isegi unistada. Mõnda reisiraamatut lugedes oli küll peast läbi käinud, et oleks äge sinnakanti kunagi sattuda, aga ega ma tõsiselt neid mõtteid ei mõelnud.
Esialgne plaan oli Polüneesia vallutada 2020 aasta aprillis. Aga siis juhtus teadagi mis. Viimase hetkeni uskusime ja lootsime, et ehk ikka see viirus paari nädala pärast taandub ja reisile mingeid takistusi ei tule. Aga läks teadagi kuidas. Maailm pandi lukku ja helesinise vee asemel tuli pea 3 kuud oma koduaknast Eestimaa kevadet vaadata. Segadust oli palju. Lennu- ja kindlustusfirmad olid totaalselt uues olukorras. Johnist rääkimata. Kõik plaanid kukkusid paari päevaga kokku ja keegi ei teadnud, mis ja kuidas edasi saab. Keeruliste läbirääkimiste tagajärjel õnnestus Johnil siiski reis edasi lükata, mitte lihtsalt korstnasse kirjutada.
Uus lootuskiir terendas 2021 aasta jaanuari lõpus. Olukord maailmas oli ikka segane ja vaktsiinide saabumiseni läks veel mitu kuud. Suur osa seltskonnast oli valmis siiski minema. Minu kõhutunne ütles, et veel on vara. Ma oleks küll suurima hea meelega pidanud oma 35. juubeli rannaliival kookose seest kokteili libistades, aga miski ütles, et nii lihtne see ei ole. Õnneks jagas John reisiseltskonna kaheks. Osad pidid minema jaanuaris ja ülejäänud sügisel. Ma otsustasin sügise kasuks. Jaanuarikuise reisi eel oli muidugi ärevus suur. Kas neil õnnestub Euroopast minema saada? Aga ei. Tol korral jõudis Polüneesiasse kohale ainult Alar. Neli päeva teistest varasemaks ostetud lennupiletid viisid ta Polüneesiasse kohale päev enne seda kui Prantsusmaa piirid sulges. Ülejäänud reisiseltskond jäi Eestisse.
Suve saabudes jõudsid kõigi soovijateni vaktsiinid, mis päästsid ka suurema osa maailmast lahti. Reisimisel olid küll teatud piirangud, aga mõistliku käitumise puhul oli peaaegu kõik võimalik. Samas ei saa öelda, et meie minek pingevaba oleks olnud. Paar nädalat enne reisi hoidsime distantsi ja vältisime suuremaid üritusi. Nägin mitu korda unes, et PCR test, mis enne reisi teha tuli, on positiivne (hoolimata Covidi läbipõdemisest ja mitmekordsest vaktsineerimisest,) ning sellega on mu reisil kriips peal. Hommikul enne starti digilugu avades käed veidike värisesid. Testi tulemuse juures oli õnneks kirjas "negatiivne" ja seiklus võis alata.
20. oktoober - kolmapäev
Seekord startisime pikale merereisile Tartust minu autoga. Võtsin Pireti ja Hetsi peale, viisime Franki kasupere hoolde (igaks juhuks ütlen, et tegemist on mu koera, mitte lapsega :D) ja põrutasime pealinna.
Lend nr 1 - Tallinn-Helsingi.
Euroopasisene reisimine oli võrdlemisi lihtne. Tuli lihtsalt maski kanda, mõnevõrra rohkem pabereid täita ja igal sammul koroonapassi näidata. Kõige suurem muutus oli ehk see, et suur osa lennufirmasid ei lubanud online check-in'e teha - mis viiruse levimise mõttes oli muidugi absurdne. Tuli seista järjekorras, nagu vanasti, ja klienditeenindajalt pardakaart võtta. Selle käigus tehti dokumentide kontroll (lubadus, et sa ei ole viimasel ajal haige olnud või koroonahaigega kokku puutunud, vaktsineerimistõend, testi tulemus jne). Igal riigil olid erinevad nõuded, aga üldiselt midagi ületamatut polnud. Isegi kui eeltöö oli tehtud, tuli lennujaamas kadalipu läbimiseks mõnevõrra rohkem aega ja kannatust varuda. Lihtsalt tüütu.
Väravas kohtasime ühte tuntud mägironijast metslooma - Kunnar oli ennast samale lennule sättinud ja mul isegi korraks jooksis juhe kokku, et "ooooot, kas ta tuleb ka meiega?". Kahjuks mitte. Loomal oli vaja tööasjus paariks päevaks Saksamaal käia. Muidugi tekkis meil kohe plaan Johni niigi krussis juhtmeid veidi veel stimuleerida ja saatsime talle koos Karuga pilte allkirjadega "Varsti näeme", "Laupäeval kohtume!" jne.
Lend nr 2 - Helsingi-Pariis
Õhtuks jõudsime Pariisi. Ma tean - väga imelik - kõigi oma suurte mere- ja muidu-reiside käigus olin ma Prantsusmaale sattunud ainult kaudselt. Prantsusmaa alla kuuluvad Korsika ja Martinique saared ning Prantsuse Gujaana olid mul märgitud käidud riikide hulka, aga "päris" Prantsusmaal olin käinud ainult niipalju kui Charles-de-Gaulle lennujaamast Orly-sse ja tagasi käia saab. Ehket bussiga ühest Pariisi otsast teise. Eifeli torni nägemine oli üks mu suuri unistusi juba umbes 4. klassis, kui ema 90ndate keskel mingi ime läbi Pariisi sattus ja ma piltidelt seda elegantset ehitist esimest korda nägin.
Pidime öö Pariisis veetma. Polnud variantigi, et me ei lähe torni lähemalt vaatama. Ja no tõesti oli võimas. Suuuuuuuur ja helkivate tuledega kaunistatud. Tippu ma seekord veel minna ei saanud, sest jõudsime linna liiga hilja õhtul, aga jääbki midagi järgmiseks korraks ka... Pärast tiiru torni ümber ja ohtrat pildistamist, õhtustasime prantslaslikult creppide ja veiniga nurgapealses kohvikus ning pärast sõitsime eestlaslikult Boltiga hotelli.
21. oktoober - neljapäev
Lend nr 3 - Pariis - Vancouver
Hommikul algas reisi kõige raskem osa - 10+10+2 h lendamist. Pariisi lennujaamas seisime veidi üle kahe tunni järjekordades. Kõigepealt check-in ja siis passi- ja turvakontroll. Jõudsime täpselt boarding'u ajaks oma väravasse. Sel hetkel oli lõpuks päriselt selge, et Polüneesiasse me jõuame. Lennukisse astudes olime veidi pahviks löödud. Air Tahiti Nui lennuk oli helesiniste istmetega (nagu laguunid) ja värviliste patjadega (roosad, kollased ja helerohelised). Hallist Euroopast lahkumiseks väga sobiv algus. Isegi nende safety video oli omaette elamus. Päriselt ka. Vaadake siit. Lennu alguses sai iga pardalolija endale valge Tahiiti lille (e.k tiare või Tahiiti gardeenia), mida polüneeslased kõrva taga kannavad. Ma muidugi küsisin kohe tüdrukutelt, kas see on söödav.. Niisama nuusutamiseks tundus veidi raiskamine. Me siiski pigem imetlesime visuaalselt ja gurmeeomadusi ei proovinud. Ülejäänud lend möödus filmide ja muusika seltsis. Nagu ikka.
Vancouveris pidime lennukist tankimise ajaks välja minema. Kogu pagas tuli kaasa võtta, et see siis jälle pooleteise tunni pärast samale kohale asetada. Tüütu, aga nagu tagasilennul selgus, veel tüütum on sel ajal lennukis istuda. Vancouveri lennujaamas sirutasime korraks jalgu, käisime pesemas ja valmistusime järgmiseks 10-ks tunniks lennukis.
Lend nr 4 - Vancouver-Papeete
See lend läks üsna kiirelt. Sõime kõhud täis ja keerasime magama. Ärkasime alles "hommikusöögi" peale umbes 3h enne maandumist.
Papeetel lennukist välja astudes saime alustuseks näkku tuttava pahmaka sooja niisket õhku. 7-kraadisest Eestist jõuda 32-kraadisesse Polüneesiasse oli pehmelt öeldes meeldiv. Hoolimata paduvihmast. Eestis oli selleks ajaks juba reede hommik. Meie jõudsime kohale veel neljapäeva hilja õhtul. Ajavahe Eestiga oli 13 h. Kui Eestis kell talveajale keerati, läks ka ajavahe Tahiitiga 12 h peale. Vähemalt oli lihtne arvutada, mis parasjagu kodus kell on.
Lennujaamas võtsid meid vastu kolm kohalikku muusikut, väikse lennujaama kohta ebanormaalselt pikad järjekorrad ja koroona kiirtest. Polüneesiaga on keerulised lood - nad ei saa vist ise ka aru, kas on iseseisvad või kuuluvad Prantsusmaa alla. Sõltub olukorrast ja valdkonnast. Riiki sisenedes anti igaühele plastik-kotike testi ja ümbrikuga. Test tuli ise endale enne lennujaamast väljumist teha, see ümbrikusse lükata ja siis vastavasse kasti panna. Positiivsest testist lubati umbes kolme päeva pärast teavitada, aga meil enamasti kohalikku telefonilevi ei olnud ja keegi seda telefonikõne ei saanud. Ja ma sügavalt kahtlen, et keegi oleks kontrollinud, kas ma ikka tegin selle testi...
Öö veetsime Papeetes (Tahiiti pealinn) Air B'n'B-s kolmekesi pisikeses toas. Ega meil rohkem tarvis polnudki. Vihma endiselt sadas. Kartsime kohutavat jet-lagi. Selle ennetamiseks võtsime igaüks pool tabletti unerohtu, et oleks võimalik enam-vähem rahulikult välja magada.
22. oktoober - reede
Ärkasime varakult kohalike kukkede kriiskamise peale. Siis me veel ei teadnud, et sellest saab reisi läbiv nuhtlus. Kõigil saartel jalutab vabalt ringi sadu või isegi tuhandeid kukkesid, kellest esimesed alustavad oma hädakisaga umbes kella kolme ajal öösel. Ja see kisa levib mõne minutiga üle saare. Isegi laevadega lahtedes ankrus olles on kuulda, kuidas nad röögivad nagu keegi piinaks. Kõrvatroppidestki pole palju abi. Siis ma sain aru küll, miks Matvere oma raamatu pealkirjaks "Meri ja kuked" pani.
Ajasime end üsna varakult voodist välja ja uurisime veidi ümbrust. Meie maja ümber kasvasid mangod, avokaadod, papaiad ja mitmed viljad, millele me isegi nime ei osanud anda. Ilm oli ikka veel hall, aga vähemalt soe. Sättisime end maja taha merevaadet nautima ja proovisime veidi kahtlast ogadega puuvilja süüa. Ma siiani ei tea, mis see oli, aga ellu me igatahes jäime. Köögist leidsime lahustuvat kohvi ja polnudki enam nii hall see hommik. Paari tunni pärast tuli majaomanik meile järele ja viis lennujaama.
Lend nr 5 ja 6 - Papeete - Bora Bora - Raiatea
Veel viimane pingutus ja olimegi kohal. Saarte vahel lendamine on Polüneesias nagu bussiga sõitmine. Sips siia - sips sinna. Papeete ja Raiatea asuvad üksteisest siiski ca pooletunnise lennu kaugusel. Bora Bora - Raiatea lend seevastu oli nii lühike, et ma ei ole kindel, kas telik üldse vahepeal sisse tõmmati.
Raiatea lennujaam on nii tilluke, et seal pole isegi pagasite jaoks linti. Kohvrid tuuakse käruga ühelt poolt riiulisse ja teiselt poolt saab need kätte. Lennujaamas on tiheda päeva jaoks tervelt kaks väravat. Mingit turvakontrolli ei tehta. Lenda kuhu tahad ja võta kasvõi liiter vett kaasa.
Ka Raiateal tuli korteriomanik isiklikult meile autoga lennujaama järele. Reisi jooksul sai üsna kiiresti selgeks, et nii seal saartel asjad käivadki. Kõik kohalikud on ülisõbralikud ja lahked. Mõnel saarel ei pidanud küüdi saamiseks isegi hääletama. Autojuhid ise pidasid kinni ja pakkusid, et võivad meid sõidutada. Siit vaadates võib natuke ohtlik tunduda, aga tõesti - ma ei ole kusagi maailmas sõbralikumaid inimesi näinud.
Korteriomanik näitas kätte kodupoe ja lubas meid järgmisel hommikul sadamasse transportida. Vihma endiselt sadas aga sättisime end siiski poodi ja jalutuskäigule. Hinnad lõid meid päris pahviks. Kõik oli kallis. Laias laastus 2x kallim kui kodus. Alkohol kohati isegi veel kallim. Olek kiskus veidi nukraks. Peamiselt ilma tõttu. Olime juba kaks päeva Polüneesias olnud, aga päikest ei paistnud kusagilt. Juba kippusid pähe mõtted, et mis siis saab, kui järgmised kaks nädalat nii ongi. Õnneks nii ei läinud. Vihma ja tuult veidi muidugi saime, aga need olid pigem puhkusehetked lõõmavast päikesest.
Õhtupoole jalutasime paari kilomeetri kaugusele linna ja kohtusime seal Kalle ja Mikk-Maiduga. Neil oli juba selge, kus meie kaptenid pesitsevad ja kust paremat süüa-juua saab. Pressisime end nende autosse ja sõitsime kaptenitele külla. Neil oli kamba peale väga vinge A-kujuline maja renditud. Selline, mis mul ühel ilusal päeval Võrtsjärve kaldal olema saab! Ma isegi joonistasin planeeringu endale märkmikku, et see meeles püsiks. Terve kamp seal majas kannatas kohutava jet-lagi all. Kes magas liiga palju, kes ei saanud üldse magada. Isegi kohalik rumm ei aidanud neid abituid.
23. oktoober - laupäev
Merereisi esimene päev on alati parasjagu elevust täis. Lõuna paiku kogunesime sadamas - tutvusime uute nägudega ja kallistasime vanu tuttavaid. Seekord oli meie laevastik suurem kui kunagi varem. Neli laeva ja 37 inimest. Kolm katamaraani ja üks ühekereline. Kaks katamaraani olid erinevatel põhjustel saanud korraliku upgrade'i. Näiteks see laev, millega Alo algselt sõitma pidi, oli hõivatud hoopis termiitide poolt ja seisis mõnevõtta kaldast eemal lahes ankrus. Keegi eriti sellega tegeleda ei tahtvat.. Alole anti hoopiski kuulus Newton. Miks ta nii kuulus on, võite siit vaadata. Aarne oli enda valdusesse saanud 2019 aasta viiekümne-kahe-jalase Lagooni. Kui nad kai juurest ära sõitsid, jäi sinna Lõunakeskuse suurune auk.
Peagi selgus, et laupäeval lõpeb alkoholimüük juba kell 12 päeval, niiet poodiminekuga hakkas kiire. Mitte et me ei suudaks õlle ja veinita elada, aga rummilonks Neptunile sadamast välja sõites on täiesti vältimatu traditsioon.
Väljasõidu hommikuks oli päike pilve tagant välja tulnud ja lõõskas lagipähe. Juba otsisime vilavate pilkudega varjulisi kohti. Briifingu käigus tehti kaptenitele selgeks kolm kõige suuremat surmaohtu sealkandis:
1) ohtlik koonus-merekarp, millele peale astudes väljub tipust ca 10 cm pikk surmav astel. Ei mingit vastumürki ega -rohtu. Kaputt.
2) stonefish ehk e.k kivikala. Mürk tekitab tohutut valu, šokki, lihaste paralüüsi jms. Kui meditsiiniline abi õigeks ajaks jõuab, on võimalik siiski ellu jääda.
3) kookospähkel kukub pähe. Ja asi on naljast kaugel. Sisuliselt igal pool on paarikümne meetri kõrgused palmid, mille küljes paarkümmend paarikilost pähklit.
Õnneks kahest esimesest kumbagi ei kohanud ja kolmanda osas olime hoolsad.
Laupäeva õhtuks jõudsime Tahaa saare juurde ankrupaika. Pisut enne päikeseloojangut. Uskumatu, kui teist värvi seal kõik on. Päikeseloojang tegi õhu kuldkollaseks. Võimatu kirjeldada..
Mõned aastad tagasi, kui me Assooridel purjetasime, saime Horta sadamas tuttavaks kamba hullude soomlastega. Neil olevat olnud vöörikaujutis saun. Arvestades, et neil reelingute küljes vihad rippusid, võis see täitsa tõsi olla. Tookord tahtsime Hetsiga neile külla minna, aga kaptenihärra ei lubanud ja ähvardas meile elektrikarjuse ümber panna, et võõrad mehed kimbutama ei tuleks. Peale seda on mitmetel reisidel see vana nali läbi käinud. Seekord samamoodi. Juba esimeses ankrupaigas ujus meie laeva külje alla üks kohalik surfar. Mõni hetk hiljem selgus, et tegemist on sama tüübiga, kelle maja me rentisime endale paariks päevaks pärast merereisi lõppu. Hiljem selgus, et ta oli üsna dramaatiline kuju ja solvus, et me teda laeva pardale ei kutsunud. Hulpis seal laeva kõrval helesinises vees snorgeldamisprillid ja -toru otsa ette lükatud ning püüdis meiega juttu teha. Häbelike ja külmade eestlannadena me ei osanud eriti reageerida ja rohkem me teda ei näinudki. Tema maja see eest oli ülivinge. Aga sellest hiljem.
Õhtul alustasime põhjalikumat tutvumist reisikaaslastega. Aarne ja Addu laeva seltskond kutsusid meid külla. Rummi kulus omajagu, aga eks see esimese õhtu pidu on alati äkilisem... Admiralihärra (John) pidas kõne, nagu ikka.. Kuigi ta väidab, et talle selline värk ei meeldi. Aga eks see, et me kõik hoolimata tervishoiukriisisist ja pärast kõiki neid sekeldusi teisele poole maakera kohale jõudsime, vääriski toosti ja tervitamist. Tutvusime põhjalikult laevaga ja muuhulgas selgus, et navi süsteemiga oli midagi lahti. Keegi teatas, et õige meremees suudab Tetrise järgi ka sõita, niiet selle mure lahendamine lükkus hommikusse.
24. oktoober - pühapäev
Hommikul ärkasime helesinises laguunis Tahaa saare all. Tegime kiire hommikusöögi ja suundusime laevadega järgmisesse lahte, et sealt saarele minna ja kohaliku eluga tutvuma asuda. Kõik poed ja restod tundusid kinni olema, aga kõigi kirjade järgi pidi saare üks "suuri" tööstusharusid - pärlikasvandus - avatud olema. Matkasime nii kilomeetri mööda rannaäärt ja leidsimegi vaiade peale toetatud ja nappide vahenditega ehitatud katusealuse, kus meid võttis vastu rõõmus kohalik naine. Pärlikasvatuse perenaine selgitas meile kogu protsessi algusest lõpuni ära. Sealsamas asus ka nende pood, kus müüdi sadu erinevaid ehteid - kõrvarõngaid, käe- ja kaelakette, sõrmuseid jms. Hinnad olid muidugi päris pärlitele kohased. Nii paarisajast eurost alates. Aga siis leidsime ühe taldriku, kuhu oli kuhjatud käe- ja kaelakette, mis olid valmistatud nö praakidest - kas natuke lapikutest või mõne muu defektiga pärlitest. Ja siis läks shoppamiseks. Igaüks leidis endale midagi. Hinnad jäid 15-25 euro vahele. Minulgi istub nüüd ehtekarbis üks väike natuke imeliku kujuga must pärl - otse Polüneesiast. Ja mulle meedlibki, et ta ei ole ideaalne :)
Tänapäeva pärlid on enamasti kunstlikult kasvatatud. Nii umbes 1 tuhandik kogu maailma pärlitoodangust, on looduslik. Looduslikult toimub protsess umbes nii, et pärlikarbi sisse satub liivatera, mida mollusk väljutada ei suuda. Karp muudkui filtreerib temast läbikäivat vett ja hakkab vaikselt ümber liivatera (või inimese poolt sinna pandud kunstlikult toodetud kuulikese) kaltsiumkarbonaatidest kaitsekihti moodustama. Ja nii kiht kihilt hakkabki pärl kasvama. Üks karp suudab oma eluea jooksul kasvatada umbes 3 pärlit. Et pärl kvalifitseeruks väärtuslikuks, peab tema pärlikihi paksus olema vähemalt 0,8 mm.
Õhtupoolikul sõitsime sama lahe teise serva, et veidi snorgeldada ja ankrusse jääda. Laevalt nägime, et tillukese saare, ehk motu peal paistis olevat baar. Jollatasime kummipaadiga kohale, aga selgus, et kell on juba nii hiline (umbes 18:00), et baar on kinni. Meie jaoks arusaamatu, aga reisi edenedes selgus, et polüneeslased elavadki päikese järgi. Hommikud algavad meie mõistes üli vara - kella 6 ajal elu käib ja õhtul sulguvad suurem osa asutusi umbes 18-19 paiku koos päikeseloojanguga. Meid see muidugi ei heidutanud ja võtsime ette spontaanse reisi kõrval-motule. Istusime palmi all (kontrollisime enne, et pähkleid peakohal poleks) ja lahendasime kamba peale pudeli valget veini. Hämaras vuristasime Alo laeva külla.
25. oktoober - esmaspäev
Hommikul oli minu missiooniks leida pood ja veidi toiduvarusid täiendada. Ühtlasi uputasin ma kogemata eelmisel õhtul merepõhja meie jolla tabaluku, niiet kuidagi tuli kas sellele asendus leida. Hets ja Mikk-Mait tulid minuga maale kaasa ja leidsimegi poekese, kus küll valik üleliia suur ei olnud. Tabalukk oli täitsa olemas ja mõned saiad-juustud, särgid-värgid leidsime ka. Poe kõrval asus väike rummitehas ja selle juurde kuuluv pood. Ei saanud me sellestki suure kaarega mööda mindud ja paar pudelit kohalikku vägijooki me ostsime. Hirmkalli raha eest.
Ees ootas esimene korralik merepäev. Ilmaprognoos oli meie plaanid küll veidi sassi keeranud, aga see käib mere-elu juurde. Startisime Bora-Bora poole. Peaaegu kõiki Polüneesia saari ümbritsevad merepõhjast pinnale ulatuvad riifid ehk atollid ehk rõngassaared. Lained löövad merepoolt nende vastu vahutama ja murduvad. Et saarelt avamerele jõuda, tuleb üles otsida kanal, mis riifide vahelt välja viib. Mõnes kohas on need laiemad, mõnes kohas väga väga kitsad ja kõvema ilmaga isegi ohtlikud. Tahaa juurest väljasõit oli üsna turvaline ning ees ootas 25 meremiili.
Bora Borale õnnestus meil jõuda täpselt jahtklubi resto happy hour'iks. Meid võtsid vastu poole hinnaga värvilised kokteilid ja õhtusöögiks sinimerekarbid. Seni piirdusid minu teadmised saarest Garfieldi multika referentside ja reisiportaalides või -voldikutes nähtud veepealsete onnide piltidega. Reisiplaanis tehtud muudatuste pärast tuli meil aga hommikul edasi Maupiti poole põrutada ja Bora Boraga tutvumine lükkus reisi teise poolde. Pidime enne tuule tõusmist Maupiti juures riifi vahelt sisse jõudma. Seal nimelt ongi sissepääsu koht väga kitsas. Paarkümmend meetrit. Kui tuul on lõunast ja tugev, võtab niigi lainetav ookeanivesi tuule tõusuga hoo üles ja hakkab möllama. Purjekaga saab sealt läbi ainult mingi piirini ja siiski nõuab laeva juhtimine omajagu julgust. Aga vaated on see-eest hingematvalt kaunid. Ümberringi ainult türkiissinine vesi ja tillukesed valge liivaga palmisaared. Nagu postkaardil.
26. oktoober - teisipäev
Nüüd lõpuks oli ilm päriselt hea. Vihmahoogusid enam eriti ei olnud, taevas oli selge ja päike kõrvetas. Umbes pool teed Bora Boralt Maupitile õnnestus meil purjetada. Samal ajal otsisime laevas kohta, kus vähegi päikesevarju oleks. UV lõõmas täiega ja umbes 1,5 meetrine ookeani svell kõigutas jahte rahulikus tempos. Idülliline. Kui välja arvata see, et meie laeva kambüüsi uksed ei pidanud ja pool serviisi kildudeks lendas...
Pealelõunal jõudsime esimestena Maupiti sissesõidu juurde. Kogu meeskond oli veidi ärevuses, sest palju eksimisruumi polnud. Õnneks läks kõik sujuvalt ja saime hulga vägevaid murduvate lainete pilte. Ankurdasime lahes laeva ja ootasime teised ära. Sättisime end maale minekuks valmis. Plaan oli veidi külavahel ringi vaadata ja siis õhtusöögiks miskit mõnusat leida. Päikeseloojangu saare teisel küljel vaatasime veini, hea huumori ja ohtrate selfide saatel ära ning jalutasime pimeduses tagasi sadama poole.
Kujutage nüüd ette, et elate näiteks.. Savernas..ja peate seal burksiputkat. Klientideks peamiselt kohalikud töömehed ja noored. Ja siis maandub putkasse järsku 37 polüneeslast teiselt poolt maakera ja soovib süüa. Jabur, onju! Aga just nii ehmunud nägudega meid vaadati, kui ühe putka juures kogunesime ja süüa tellima hakkasime. Kaks tüdrukut, kes seal töötasid, kogusid end kiirelt ja vorpisid meile kümneid burgereid ja pakkide viisi friikaid. Ja teate mis - ELU PARIM kalaburger oli selles väikses uberikus.
27. oktoober - kolmapäev
Matkapäev. Kõht putru täis ja minek. Maupiti keskel kõrguvad mitmesaja meetrised kaljud, mille ümber ja peal on sõnulseletamatute vaadetega matkarajad. Kõrgusekartjatele muidugi veidi liiast, sest on kohti, kus tuleb peaaegu püstloodis seinast köie abil üles ronida või meetri laiune kalju, mille mõlemal pool sügavik. Meie matkarada algas küla keskelt mangopuude vahelt. Mango on neil seal sama tavaline kui meil valge klaar. Tüütuid maha kukkunud kollaseid vilju sõidetakse autoga puruks või paremal juhul tõmmatakse rehaga kokku. Meie muidugi sellisel barbaarsusel juhtuda ei lasnud ja korjasime iga vähegi söödava eksootilise vilja endaga kaasa.
Raja esimeses osas andsid suured võimsad mangopuud mõnusalt päikesevarju. Mida kõrgemale me jõudsime seda palavamaks läks. Päike küttis lagipähe ja saime aru, et päeva parim otsus oli ohtralt vett kaasa vedada. Kõrguse mõttes esimese kolmandiku peal pildistasime imelisi siniseid vaateid, aga me ei osanud oodatagi, mis meid tipus ootas. Kirjeldamatu. Massa ütleks, et "suvaline maaliline p**k".
Pärast kolme tundi üles-alla ronimist jõudsime tagasi külakesse. Ostsime teeäärest magustoiduks mõned hiigelsuured banaanid ja mangod. Isegi banaanid maitsevad seal täiesti teistmoodi ja jahust tekstuuri pole peaaegu üldse. Lõunasöögiks maandusime kai ääres restos. Suurem osa meie laevaseltskondasid kogunes sinna kohalikke maitseid nautima. Seekord langes minu valik grillitud tuunikalale. Ja liialdamata - jällegi - elu parim. Süüa nad seal oskavad teha. Varem olid minu lemmikuks olnud itaalia toidud, aga polüneesia üllatas värskete kalaroogadega.. Ja nendest tunnen siiani puudust. Sellist poisson cru'd siinpool maailma ei saa. Külm õlu peale matka on ikka külm õlu peale matka. Nii siin kui sealpool maailma. Pealelõunal on seal õues nii palav, et aju lülitub niikuinii välja. Seega tegime laevas siesta ja puhkasime raskest hommikupoolikust. Enne õhtut võtsime ette veel ühe väikese väljasõidu. Seekord jolladega motule, mis meie laevast paistis. Pikk madala veega rannariba, palmid, merekarbid ja korallipuru.
28. oktoober - neljapäev
Järgmise päeva suur master-plaan oli sõit jahtidega korallriifi ava poole tagasi. Seal lähedal olevat üks koht meres, kus elab palju manta-raisid. Need uskumatult elegantsed loomad võivad olla mitme meetri laiused. Nad hõljuvad rahulikult vees ja on pigem sõbralikud. Ankurdasime laevad ja käisime vahetustega kummipaadiga uurimas, kus neid näha võiks. Julgemad läksid vette snorgeldama ja said paremad vaated.
Lõunaks sättisime ennast tagasi ankrualale ja plaanisime kaldapealses restoranis süüa. Päike paistis, ilm oli mõnus. Miski ei reetnud, et mõne hetke pärast avanevad taevaväravad ja meile kallatakse justkui ämbrist vett pähe. Lisaks tõusis tuul. Jälgisime kaldalt oma laevasid ja tundus, et ankrud peavad. Hea seegi.. Aga siis märkas keegi, et ujuv-kai, mille külge meie kummipaatide laevastik oli kinnitatud, oli oma kohalt lahkunud. "Kerges" ärevuses jooksid julla-kaptenid oma paate ja kaid päästma. Need, kes maha jäid tsiteerisid Viimset Reliikviat: "Mehed, teie hobused põlevad". Kaldal istus paar rahulikku kohalikku, kes kai ära-ujumise pärast üldse muret ei tundnud... Veidi hiljem selgus, et põhjusega. Kai oli tegelikult vee alt pika otsaga korralikult ankurdatud ja mingit ohtu polnudki. Lihtsalt kamp ärevaid turiste...
Õhtune vahetus kogunes taaskord Addu pardale. "Poissmehed" tulid meie laeva daamidele jullaga järele ja nii suundusime ka meie koosviibimisele. Mängiti pilli, lauldi ja söödi kokku toodud toidukraami. Peo käigus ei jätnud üks "poissmees" mind kuidagi rahule, kui püüdsin väita, et elu on ikka päris ilus. MIDAGI pidi ju ometi puudu olema ja tema tahab selle tühimiku minu elus täita. Suure pinnimise peale vastasin, et minu elust on puudu üks suur kollane täispuhutava part. (Vihje - loe Tai reisikirja siit). Seda tal kohe võtta ei olevat...
29. oktoober - reede
Reedeks oli meil planeeritud regatt. Stardiala oli regatipealik Aigar lubanud sättida Maupiti "väravatest" väljas ja vile pidi kõlama kell 9:00. Finiši asukoht oli Bora Bora rifi sissesõidu juures. Meie oma fleedi ainukese monokerelise laevaga olime pehmelt öeldes ülbust täis. Et ega need praamid meile järele ei jõua. Ise jõudsime napilt õigeks ajaks starti..
Tõmbasime purjed üles, võtsime hoo üles, kõlas stardivile ja näitasime teistele oma ahtrit. Keegi karjus veel "See you suckers!" ja sellega meie võistlus lõppes. Käis väike plõks ja meie genua tagaliik läks katki. UV on sealkandis nii tugev, et peaaegu on kuulda, kuidas päikesekiired purjeid ja laeva keresid nosivad. Nii oli juhtunud ka meie genuga. Ei pidanud ta põhjamaiste võistluspurjetajate manöövritele vastu. Andsime loobumisvõidu, käivitasime mootori ja sõitsime otse Bora Bora jahtklubisse värvilisi kokteile jooma. Õhtupoolikuks olid võistlejad kohal, aga ega keegi protokolli ei kirjutanud ja auhindadeks olid soojad käepigistused.
30. oktoober - laupäev
Bora Bora saar ise ei ole midagi nii peent ja luksuslikku, kui meile muljet jätta tahetakse. Luksus piirdub ülikallite bungalotega, mis on ehitatud vee kohale. Seal võid vabalt 1500-2000 EURi öö eest maksta. Kahjuks see raha iialgi kohalike elanikeni ei jõua, sest hotellikettide omanikud on kuskil kaugel ja loevad oma raha mujal. Ülejäänud saar elab ikka oma rahulikus taktis päikesetõusust loojanguni. Kõige peenem restoran Bora Boral, on Bloody Mary. Välisukse (või õigemini värava) kõrval on muljetavaldav nimekiri maailma kuulsustest, kes nende juures einestanud on. Sadu nimesid, kellest enamus on meile kõigile tuttavad Hollywoodi näitlejad, kuulsad lauljad ja muusikud. Söök seal midagi väga erilist ei olnud ja vähemalt sama head kraami saab suvalisest street foodi putkast. Sel päeval me ennast plaanidega üle ei koormanud. Sõitsime nunnu punase renditud Fiat Pandaga saarele tiiru peale, ujusime siin-seal sinistes laguunides ja nautisime elu. Ühest suuremast supermarketist leidsime kollase pardi asemel roosa flamingo. Puhusime selle jahtklubi nurga taga täis ja viisime pidulikult kingituse kaptenile.
31. oktoober - pühapäev
Pühapäevaseks väljasõiduks oli meil planeeritud laguunikülastus saare teises küljes. Sõit oli üsna lühike ja otsustasime kogu rahva pakkida kahe laeva peale, et veidi seltskondasid segada. Võtsime oma flamingo kaasa ja kolisime Newtoni pardale. Seal selgus, et päike ja UV oli isegi kangematest kangemad Eesti mehed maha murdnud. Kallel ja Maidul oli tervis kehva. Pea valutas ja palavik ning nõrkus tikkusid ligi. Sättisime neile jahedaid lappe otsa ette ja viisime turgutavaid vitamiinijooke voodisse.
Laguunis ankurdasime laevad. Hiljem kodus seal tehtud Silveri ja Mikk-Maidu droonipilte vaadates, tundub nagu laevad hõljuksid õhus. Vesi oli nii selge ja helesinine. Sõitsime jullaga järjekordset motut avastama. Tee peal snorgeldasime koos manta-raidega, viskasime nalja ja mõnulesime niisama.
Õhtusöögiks otsustasime kollektiivselt broneerida laua Bora Beach Clubi, mis oli teine veidi peenem resto saarel. Asukoht ja vaade olid selgelt võimsavad kui Verisel Meeril. Otse rannas ja vaatega päikeseloojangusse.
1. november - esmaspäev
Novembri alguse kohta oli päev pehmelt öeldes soe ja mõnus. Kuna meie laeval oli puri katki ja teistel veel mõned tehnilised mured, siis pöördusime tagasi kodusadama poole, et seal väiksed hooldustööd läbi viia ning proviandivarusid täiendada.
Sadamas toimetuste lõppu oodates jõudis minuni minu elu ainus puuduolev tükike. Kollane täispuhutav part. Mitte küll nii suur, kui ma ette olin kujutanud.. Hoopis laste ujumisrõngas, millel kollane pardipea küljes. Tuleb tunnistada, et algul naljaga mõeldud mõte on oma eesmärki täitnud nüüdseks paar aastat. Part on käinud minuga purjetamas Sitsiilias ja Runbjarniga Saksamaal. Ja tundub, et ta jõuab lähiajal uuesti ka oma kodusaart külastama.
Kui tehniline hooldus tehtud, võtsime veel samal päeval suuna tagasi Tahaa saare poole. Mõneks miiliks võtsin minagi rooli enda kätte ja purjetasin Alo laevast alltuule mööda. Sellist alandust tema muidugi endale lubada ei saanud ja tõmbas seepeale ka purjed üles. Muuhulgas tegin selle sõidu ajal oma elu esimese teadaoleva kontrollitud halsi kiiljahiga.
Ankrusse jõudes tõdesime, et alkoholi meie laevadesse on jäänud minimaalselt. Lõpuks joodi ära kõik erinevad väheseidki kraade sisaldavad kahtlased joogid nagu tetra-pakis Lagoon Blue "kokteil" ja teadmata põhjusel laeva sattunud kirsiliköör.
2. november - teisipäev
Päevaplaan nägi ette oma laeva kambaga Tahaa saare ja seal asuvate vaniljeistanduste ning rummitehaste külastamist. Läheneda mõtlesime holistiliselt. Hakkame kuskile poole minema ja vaatame, mis saab. Holistika viis meid aga kohaliku poe ette, kus kõik teised meie omad samuti kogunesid. Mure oli kõigil suur ja ühine. Külma õlut oleks vaja. Polüneesia valitsusel tundus õigus olevat - külma õlut ei saa müüa, sest siis hakkavad inimesed poe ette kogunema. Tõsti jutt.
Kui õlled käes, hakkas kamp vaikselt laiali valguma. Kuidagi läks nii, et ma jäin kogemata Newtoni laeva poistega juttu ajama ja kui selja pöörasin, olid teised kadunud. Hetk hiljem oli Kalle kõhu sisse tõmmanud ja end ennastsalgavalt renditud Fiat Panda pagasnikusse sättinud ning sellega mulle autosse koha tekitanud. Veetsingi päeva nendega ringi trippides. Vaniljeistandusest ostsime kaasa nii kaunu kui õlisid ja lõunaks maandusime sadama lähedal restoranis. Kutid said teada, et ma reisipäevikut kirjutan ja ehmatasid natuke - kes teab, mis raporteid ma nende käitumisest kirjutan.
Õhtuks oli meil broneeritud kogu seltskonnale kohaliku traditsioonilise tantsuõhtu külastus koos õhtusöögiga. Meile tuli järgi väike kastiauto, mis pidi 3-4 ringi sõitma, et kogu seltskond kohale vedada. Meid sätiti laevade kaupa istuma rannaliival asuvate laudade taha ja perenaine rääkis veini välja valades õhtu kavast. Kõigepealt õhtusöök kohalike viljade ja mereandidega - meile küpsetati traditsioonilisel viisil kuumade kivide peal maa sees palmilehtedega kaetud "ahjus" mõnusaid roogasid. Seal oli krevette, kala, kaheksajalga, juurvilju jms. Kogu roa küpsetamine võttis aega umbes 6h. Niiet tegelikult me algust ei näinudki. Küll aga pidulikku palmilehtede avamist.
Liiva-lavale astusid tantsijad - täpselt sellised hula-seelikutes tüdrukud, nagu te filmidest näinud olete. Seelikud kahjuks ei olnud päris heintest vaid taaskasutatud plastik-kottide ja riideribadest. Aga sahisesid samamoodi. Meie kapten muidugi ei suutnud uskuda, et need seelikud sahisevad ka meie tüdrukute seljas samamoodi. Seega suundusime Hetsi, Pireti ja Janettega pärast show lõppu "lava" taha ja proovisime kostüüme selga. Mida oligi tarvist tõestada. Küll nad ikka sahisevad - lihtsalt õigeid puusanõkse on vaja teada. Õhtu edenedes tulid tantsuplatsile ka kuumad kohalikud tätoveeritud poisid, kes vehkisid tuletantsu nii, et meie tüdrukutel silmad sähvisid. Muusikaliselt saatis kõike seda trummiansambel. Pärast kosutavat õhtusööki ja kohalike elavaid esitusi ei saanud laulurahvaski alla jääda ja laulsime ära kohustusliku repertuaari "Väiksest neiust" "Mesipuuni". Tagatubades pakkus samal ajal perepoeg bulbulaatorist rohelist taime sisse hingata...
3. november - kolmapäev
Varahommikul - nii umbes kella 7 paiku - startisime ja seilasime ujumispausidega Huahine saare poole. Huahine tähendab kohalikus keeles rasedat naist - ja kui õige nurga alt läheneda, siis tõesti tundub saare siluett justkui selili pikutav rase daam. Mina pikutasin suure osa sõidust kajutis, sest päikesest hakkas ka minul kergelt villand saama. Õhtuks kokkasime laevas riisi ja kana - rahakott ei kannata seal kaks nädalat järjest kaks korda päevas väljas süüa. Meie kambüüsist tuli tegelikult pidevalt häid koduseid roogasid, mis toore tuunikalaga vaheldusid. Nautisime päikeseloojangut ja tegime sadama lähedal luuret, kust hommikul sõiduvahendeid rentida.
4. november - neljapäev
Eelmisel õhtul välja valitud rattarendikohast saime kolm elektriratast mulle, Piretile ja Hetsile. Rendifirma poiss näitas meile sõiduriistu ja andis soovitusi, mida saarel vaadata. Erilist tähelepanu juhtis ta ühele teelõigule, mis pidi olema erakordselt järsk ning sealt alla sõites oleks mõistlik ratast käekõrval lükata. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et mõistlik jutt. Mina lõpetasin sel õhtupoolikul kiirabipunktis.
Olime sõitnud umbes 20 kilomeetrit ja näinud kohaliku kunstniku kodu, kauneid vaateid ja ujunud järjekordses valge liivaga rannas. "Rühkisime" elektrimootori jõul mäest üles ja imetlesime vaateid, et siis peagi mäe teist külge mööda eelmainitud teelõiku alla sõita. Alustasime ettevaatlikult, kuid mägi oligi nii järsk, et hoog kogunes nagu iseenesest. Järsku polnud minu ratta piduritest enam abi. Need lihtsalt libisesid läbi. Ükskõik, kui kõvasti ma pidurikäepidet ka ei vajutanud, midagi ei juhtunud. Kõik käis väga kiiresti. Sain aru, et mul on valida, kas lasen rattal lihtsalt minna ja loodan, et ei sõida kuhugi otsa või ei põrka vastutuleva autoga kokku. VÕI püüan olukorda kuidagi ise kontrollida. Valisin teise variandi. Tõusin rattale püsti ja tõstsin vasaku jala paremale poole üle. Püüdsin kiirust veidi jalaga pidurdada ja lükkasin hoo pealt ratta endast eemale ise teepervele hüpates. See kõik toimus vast 4-5 sekundi jooksul. Õnneks kukkusin suures osas murule. Jalad ja käed olid küll päris korralikult marraskil, aga luud jäid terveks ja pead kuhugi ära ei löönud. Tõusin püsti ja tahtsin riideid tolmust puhtaks pühkida, aga pauk oli ikkagi suurem, kui ma esialgu arvasin. Verd immitses mitmest kohast, riided olid üleni mustad ja jalanõud katki.
Piret, Hets ja Aigar kutsusid kiirabi ja helistasid rattarendi firmasse, et keegi rattale järele tuleks. Kümnekonna minuti pärast oli kiirabi kohal ja mind viidi minema. Ma ise sel hetkel olin veel üsna rõõmus ja "nõudsin", et teised edasi sõidaksid ja oma päeva minu äpardusest rikkuda ei laseks. Kiirabipunktis puhastati mu haavu ja kriime üle tunni aja ning seoti mind erinevatest kohtadesti kinni - mõlemad põlved, jalalabad ja küünarnukk. Kui kõik valmis sai ja mind minema lasti, sain aru, kui kehvas seisus ma tegelikult olen. Jalanõud nii puruks, et isegi kui need mulle jalga mahuks, siis palju abi neist ei oleks. Sidemed saavad kohe jälle mustaks. Valu hakkas tunda andma, sest esimene šokk möödus. Astusin EMO uksest välja ja pisarad voolasid. Seisin keset võõrast saart, üleni sidemetes täiesti üksi ja ei teadnud isegi kus pool sadam on.
Kogusin ennast veidi ja uurisin kohalikelt, kus pool jahtklubi asub. Õnneks oli sinna ümber nurga kõigest paarsada meetrit. Komberdasin oma katkiste ja mustade riietega sinnapoole ja leidsin teeäärest Silveri ja Maidu. Poisid ehmatasid täitsa ära, aga võtsid mu kiirelt oma hoole alla ja viisid laeva. Meie jahi uks oli lukus, aga Addu peal valmis just frikadellisupp. Siis saabus Jaanus halbade uudistega. Rendifirma poiss ei andnud tagasi mu ID-kaarti, mille olin pandiks tema juurde jätnud. Sest ratta aku olevat katki ja ma peaks 1200 EURi maksma. Vahepeal veidi paranenud tuju läks täiesti ära. Alo ja Kalle püüdsid mind küll kangemat sorti kokteilidega lohutada, aga ega suurt abi polnud. Selleks ajaks hakkasid jahtklubi baaris kogunema ka ülejäänud reisiseltskonnad, kes saare avastus-tuuridelt tagasi jõudsid. Lühikese ajaga genereeriti hulk erinevaid teooriaid, kuidas ma käituma peaks. ID kaardi sinna jätma ja loobuma, raha ausalt ära maksma, kindlustuse käest tagasimakset lootma jnejnejne. Igaühel oli oma arvamus. Mul ei olnud vaja 7 teooriat, kuidas rendifirmat üle lasta. Mul oli lihtsalt keha valus ja kurb olla. Lõpuks tuleb ikka kõige suurem tugi sealt, kust oodata ei oska. Üks teise laeva poistest istus minuga terve õhtu, viskas nalja ja hoidis mu tuju niipalju üleval, kui vähegi oskas. Kaaslaste toel elasin ka ülejäänud reisi üle - kes aitas lombakat paati, kes laenas suuremaid plätusid, kes pesi juukseid..
5. november - neljapäev
Öö oli valus ja ebamugav. Sidemed segasid ja haavad valutasid. Kiirabis küsiti minult teetanuse süsti kohta, aga mul polnud aimugi, millal mulle seda viimati tehti. Ajavahe Eestiga oli 12h ja seega polnud mõtet ka perearstile helistada. Saatsin hoopis e-kirja ja kui hommikul ärkasime, sain info kätte, et oleks mõistlik see süst siiski ära teha. Läksime Maidu ja Piretiga uuesti EMO juurde, sealt anti retsept ning Mait läks süsti tooma. Mind kutsuti uuesti kabinetti, et mulle uued sidemed panna ning mõne aja pärast sain ka süsti. Polüneesia meditsiinisüsteemile pole küll midagi ette heita - väike aga tubli. Ja tasuta. Pidin maksma vaid kümmekond eurot süsti eest ja apteegist hunniku sidemeid ostma.
Rattarendiga nii hästi ei läinud. Läksime ikkagi ka sealt uuesti läbi, et asjad ära klaarida. Maksin 800 EURi ja sain oma ID-kaardi tagasi. Kindlustuse alla see summa ei läinud, sest kolmandatele osapooltele kahju tekitamist minu reisikindlustus ei kandnud. Küll aga sain kindlustusega klaaritud katki läinud käekella, prillid ja riided.
6. november - reede
Startisime tagasi Raiatea poole. Mul oli nii kahju, et ülejäänud Huahine nägemata jäi, aga nüüdseks on selge, et peagi õnnestub mul see viga parandada. Sõit oli mõnus. Päike paistis ja laine loksus vaikselt. Ma püüdsin senisest veidi rohkem päikese eest varjuda, et endale mitte muumia-päevitust saada.
Õhtu eel jõudsime Raiatea atolli sisse, aga ankrupaigaks valisime ühe teise lahe. Seal oli plaan viimane laevapidu pidada ja seltskondadega hüvasti jätta. Lahes seisis ankrus üks kaugelt vaadates üsna nukras seisus purjelaev. Ghost ship, võib isegi öelda. Tiirutasime lahes sobivat ankrupoid otsides ringi ja märkasime, et kummituslaeval treenib keegi parasjagu oma kõhulihaseid. Meid märgates kargas mees püsti ja vehkis kätega lähedalasuva poi poole. Kahtlaselt ida-euroopa aktsendiga inglise keeles midagi seletades. Lähemale jõudes saime aru, et tegemist on leedukaga, kes paar aastat tagasi - enne koroonakriisi - Norrast laeva ostis ja sellega maailma avastama suundus. Algne plaan oli Austraaliasse välja jõuda, aga erinevatel põhjustel oli ta Polüneesiasse pidama jäänud.
Leedukas juhtis tähelepanu, et me võiks endale suurema riigilipu lehvima panna. Ta oleks kohe suurema vastuvõtu korraldanud, kui oleks teadnud, et vennasrahvas saabub. Mitte "usual French assholes". Kutsusime teda muidugi oma viimasele peoõhtule, aga tal olevat maru kiire ja plaanid õhtuks tehtud. Mõne aja pärast nägime, kuidas ta aukliku optimisti-laadse sõudepaadiga sõbrale külla aerutas. Meie neli meeskonda kogunesid aga Addu pardale viimasele ühisele peole.
7. november - laupäev
Ja saabuski meie kuulsusrikka merereisi viimane päev. Hommikul sõime veel Addu pealt kingituseks saadud munadest valmistatud rooga ja pakkisime asjad. Sadama lähedal tulid meile vastu Dream Yacht Charteri poisid, võtsid juhtimise üle, tankisid ja parkisid laeva.
Silmaveega jätsime kaaslastega hüvasti ja igaüks suundus oma teekonnale. Kes koju, kes järgmisele saarele, kes kuhu.. Meil tüdrukutega oli plaan veel paar päeva Raiateal veeta. Majas, mille me rentinud olime, jätkus ruumi veel kahele ning Silver ja Mait ühinesid meiega. Maja, mis meid ootas, olid väga mõnus. Seinu palju ei olnud, aga sellises kliimas ongi seinade ehitamine pigem materjali raiskamine. Oluline on, et katus peaks ja sääsevõrgud voodi kohal ripuks.
Õhtu veetsime rahulikult puhates. Kes sai üle pika aja WIFIt kasutada, kes kirjutas päevikut, kes luges raamatut. Introvertisime ühesõnaga.
8. november - pühapäev
Pühapäeval avastasime ülejäänud osa saarest. Seda osa, mis meil enne reisi nägemata jäi. Rentisime auto ja tegime Raiateale tiiru peale. Krabi-roadkill, kookospähkli ja kanamunade defitsiit, kirevad kuked ja hulkuvad koerad jäid peamisteks märksõnadeks. Mina käisin järjekordses apteegis sidemete ja puhastusvahendite varusid täiendamas ning lõpuks leidsime ühe poe, kust hommikusöögiks kanamune osta. See oli vist umbes 4. või 5. katse. Ebaloogiline, et saarel, kus on kanad ja kuked absoluutselt igal pool, on poodidest munad otsas.
Poed on saartel lahti umbes 6:30st hommikul 18:00ni õhtul. Nädalavahetustel kuni 12-14:00ni. Restoranides saab lõunat süüa 12:00-13:30 ja õhtust 17:00-22:00. Ei ole nii nagu meil, et astud suvalisel hetkel sisse ja tellid, mida soovid. Teenindaja on ka inimene.
Viimasel õhtul otsustasin mina käiguga pidurdada ja sõin itaalia restoranis pitsat. Teised valisid ikka kala. Itaalia restoran küll, aga ikkagi Prantsusmaa asumaal - niiet magustoiduks toodi kreembrüleed. Ma varem eriline fänn ei olnud, aga sel õhtul armusin küll sellesse magustoitu. Päriselt maailma parim. Välja arvatud muidugi see versioon, mida nüüd ise kodumaal Polüneesia vaniljekaunadest olen teinud.
9. november - esmaspäev
Mait läks hommikuse lennuga Tahiitile ära. Meil olid piletid ostetud õhtuks, et siis otse Euroopa poole lennata. Jalutasime veel viimased tiirud sadama lähedal, shoppasime natuke, saatsime postkaardid ja oligi meie aeg nina kodupoole keerata. Silver saatis meid lennujaama ja jätkas veel paar päeva oma holistilist seiklust teisel pool maakera.
Kokkuvõtteks
Päris vaikust ei ole seal suure sinise keskel kunagi. Ookean ei maga. Kohin on alati kuulda ja kostab täpselt samamoodi, nagu lapsepõlves, kui vanaisa mulle Krimmist toodud merekarbi kätte andis ja selle kõrva juurde panin.
Kunagi tundusid Kariibi mere saared kauge helesinine unistus. Nüüd - pärast teisel pool maakera ära käimist, tunduvad Barbados, Dominca ja teised pika nädalavahetuse tripi kaugusel. Maailm oleks nagu pesus kokku tõmbunud... Ja sisemine hääl ütleb, et viimaseks reisiks Polüneesiasse see ei jää.
