Assooride järelkajad ja esimene purjetrenn
Minu siirad vabandused, armas lugeja, et pole sisuliselt kaks kuud sõnagi postitanud. Assooride reis lõi mu viimasel ajal üsna stabiilsena püsinud maailma täiesti pahupidi ja pidin veidi mõtteid koguma. Mere-elu on mind täielikult endasse haaranud. Pärast Atlandilt tagasi jõudmist pole miski enam endine. Mõtted keerlevad pidevalt järgmise trenni või reisi ümber. Purjetamisvideote vaatamisest on saanud igapäevane tegevus ja ma ei ole selles kõiges üksi. Täpselt sama saatus on tabanud ka suuremat osa minu mees- ja naiskonnast. Igatsus mere lõhna ja selle tunde järele, mis kaldast eemal tekib, süveneb iga päevaga. Kujutate ette, et on võimalik päriselt ka oma ajule täielik "restart" või "süsteemipuhastus" teha? Mina nüüd tean, et on...
Alustuseks - kes veel pole lugenud, siis hea oleks see artikkel üle vaadata.
"Meeskonnaga läks meil ikka hästi. Võibolla liigagi hästi...".
2 ja pool nädalat dream team-iga Atlandil sujus veel paremini, kui ma julgesin loota. Võiks ju arvata, et 7 inimest nii väiksel pinnal nii pikka aega tülideta toimida ei saa.. Aga tuleb välja, et ka see on täiesti võimalik. Massa parandas ära kõik tehnilised errorid ja oli purjetamise juures Johni parem käsi. Lauro hoidis teiste tuju üleval ka siis, kui tuli külma ja niiske öövahetusega hakkama saada. Kaspari "no worries" suhtumine oli nakkav. Lauri varustas meid nii kvaliteetmuusika kui kvaliteethuumoriga. Heddi ja mina hoolitsesime, et poistel kõhud täis oleks ja laevas kord päris käest ära ei läheks. John vastutas kõigi tähtsate otsuste ning nii meie kui purjeka heaolu eest. Mõned nädalad pärast koju tagasi jõudmist, oli tunne, nagu mind oleks perekonnast eemale rebitud. Nende kuue hulluga olen mina valmis ükskõik kuhu purjetama :)
Hooaja avamine
Ametlik purjetamishooaeg Eestis on lühikesevõitu - maist septembrini. Nagu entusiastlikud noorpurjetajad kunagi, astusime meie Silveri ja Merlega juba 1. mai õhtupoolikul purjeka pardale. Treeninguks seda sõitu nimetada oleks ehk liig, aga tiirutasime vana hea Cumulusega pisut järvel ja tuletasime meelde sisevetel liiklemise. Ilm oli rahulik ja tuul üsna olematu, niiet suurem asi purjetamispäev see tegelikult polnud. Õppisime sõlmi ja jutustasime reisijutte.
Esimene päris purjetrenn
Minu purjetajakarjäär on olnud üsna äraspidine. Tavaliselt alustatakse õppimist Optimisti või mõne teise pisikese purjekaga ja liigutakse siis järjest suuremate jahtide peale. Mina alustasin 50-jalase peaaegu tutika Bavariaga Vahemerel. Pool aastat hiljem olin Kanaari saarte vahel ja siis juba kaheks nädalaks Põhja-Atlandi ookeanil rohkem kui ööpäevaseid ülesõite tegemas. Ma isegi ei saanud veel aru kust poolt tuul puhub..
Võrtsjärve nädala regatiks valmistumiseks jäi pärast kodumaale naasmist aega täpselt 2 kuud (hetkel veel 3 nädalat võistluseni).
Esimeses trennis olime tüdrukutega. Heddi oli endale isegi uued peened HellyHanseni ketsid ostnud, et motivatsioon veelgi kõrgem oleks. Enne MannJaana (Võrtsjärve lipulaev Jeanneau Sun 2000) pardale astumist käitusime nagu noored kuked ja lubasime selle "väikse külavõistluse" kinni panna. Saime 8-meetriste lainetega Atlandil hakkama - asi see Võrtsu regatt siis võita pole..
Liigne enesekindlus kadus kohe, kui pidin roolipinni enda kätte võtma. Kartsin pidevalt midagi valesti teha ja laeva koos kaaslastega kummuli ajada. See hirm ei ole tegelikult siiani päris ära kadunud, kuigi tean, et füüsikaseaduste järgi on see üsna keeruline. Vaatasin pidevalt Johni poole ja lootsin temalt selgeid käske saada nagu seni harjunud olin. Neid aga ei tulnud. Targa juhendajana andis ta meile ülesandeid stiilis "sõitke vabavee poini" ja pigem seletas soodinaistele kuidas nad purjeid vastavalt minu liigutustele järgi andma või peale tõmbava peaksid. Heddi tegeles peamiselt genuga, Merle groodiga. Mina roolisin ja keskendusin sellele, et mitte mõnda väga lolli liigutust teha. Tuult õnneks peaaegu polnud ja tõime laeva ühes tükis sadamasse tagasi.
Võistlusest
Võrtsjärve nädala regatt (tuntud ka kui Võrtsu purjelaager või Murutaride suvepäevad) on toimunud mitmeid aastaid. Viimasel ajal on aga üritus pisut vaiksemaks jäänud ja endisaegne sära veidi tuhmunud. Peamiselt on probleemiks olnud see, et uusi noori purjetajaid ei tule eriti peale.. Sel aastal lähme meie seitsmekesi ja parandame selle vea.
Match race formaat on üks põnevamaid purjetamisvõistluse vorme. Kaks sisuliselt võrdset jahti ja meeskonda võistlevad omavahel ja selgitavad suhteliselt lühikesel rajal võitja. Sel aastal ongi esimest korda plaanis selline võistlus RS Questidega. Igas meeskonnas on 3 liiget - roolimees ja kaks soodimeest.
Minu esialgsest plaanist panna kokku oma meeskond - mina pluss kaks soodimeest ja üks varumees - on sujuvalt saanud kaks meeskonda. Harjutanud oleme kõik koos nii nagu aega olnud ja trenniajad klappinud, aga võistlema lähme poiste ja tüdrukute tiimidega. Saab põnev olema :)
"Meeskonnaga läks meil ikka hästi. Võibolla liigagi hästi...".
2 ja pool nädalat dream team-iga Atlandil sujus veel paremini, kui ma julgesin loota. Võiks ju arvata, et 7 inimest nii väiksel pinnal nii pikka aega tülideta toimida ei saa.. Aga tuleb välja, et ka see on täiesti võimalik. Massa parandas ära kõik tehnilised errorid ja oli purjetamise juures Johni parem käsi. Lauro hoidis teiste tuju üleval ka siis, kui tuli külma ja niiske öövahetusega hakkama saada. Kaspari "no worries" suhtumine oli nakkav. Lauri varustas meid nii kvaliteetmuusika kui kvaliteethuumoriga. Heddi ja mina hoolitsesime, et poistel kõhud täis oleks ja laevas kord päris käest ära ei läheks. John vastutas kõigi tähtsate otsuste ning nii meie kui purjeka heaolu eest. Mõned nädalad pärast koju tagasi jõudmist, oli tunne, nagu mind oleks perekonnast eemale rebitud. Nende kuue hulluga olen mina valmis ükskõik kuhu purjetama :)
Hooaja avamine
Ametlik purjetamishooaeg Eestis on lühikesevõitu - maist septembrini. Nagu entusiastlikud noorpurjetajad kunagi, astusime meie Silveri ja Merlega juba 1. mai õhtupoolikul purjeka pardale. Treeninguks seda sõitu nimetada oleks ehk liig, aga tiirutasime vana hea Cumulusega pisut järvel ja tuletasime meelde sisevetel liiklemise. Ilm oli rahulik ja tuul üsna olematu, niiet suurem asi purjetamispäev see tegelikult polnud. Õppisime sõlmi ja jutustasime reisijutte.
Esimene päris purjetrenn
Minu purjetajakarjäär on olnud üsna äraspidine. Tavaliselt alustatakse õppimist Optimisti või mõne teise pisikese purjekaga ja liigutakse siis järjest suuremate jahtide peale. Mina alustasin 50-jalase peaaegu tutika Bavariaga Vahemerel. Pool aastat hiljem olin Kanaari saarte vahel ja siis juba kaheks nädalaks Põhja-Atlandi ookeanil rohkem kui ööpäevaseid ülesõite tegemas. Ma isegi ei saanud veel aru kust poolt tuul puhub..
Võrtsjärve nädala regatiks valmistumiseks jäi pärast kodumaale naasmist aega täpselt 2 kuud (hetkel veel 3 nädalat võistluseni).
Esimeses trennis olime tüdrukutega. Heddi oli endale isegi uued peened HellyHanseni ketsid ostnud, et motivatsioon veelgi kõrgem oleks. Enne MannJaana (Võrtsjärve lipulaev Jeanneau Sun 2000) pardale astumist käitusime nagu noored kuked ja lubasime selle "väikse külavõistluse" kinni panna. Saime 8-meetriste lainetega Atlandil hakkama - asi see Võrtsu regatt siis võita pole..
Liigne enesekindlus kadus kohe, kui pidin roolipinni enda kätte võtma. Kartsin pidevalt midagi valesti teha ja laeva koos kaaslastega kummuli ajada. See hirm ei ole tegelikult siiani päris ära kadunud, kuigi tean, et füüsikaseaduste järgi on see üsna keeruline. Vaatasin pidevalt Johni poole ja lootsin temalt selgeid käske saada nagu seni harjunud olin. Neid aga ei tulnud. Targa juhendajana andis ta meile ülesandeid stiilis "sõitke vabavee poini" ja pigem seletas soodinaistele kuidas nad purjeid vastavalt minu liigutustele järgi andma või peale tõmbava peaksid. Heddi tegeles peamiselt genuga, Merle groodiga. Mina roolisin ja keskendusin sellele, et mitte mõnda väga lolli liigutust teha. Tuult õnneks peaaegu polnud ja tõime laeva ühes tükis sadamasse tagasi.
Võistlusest
Võrtsjärve nädala regatt (tuntud ka kui Võrtsu purjelaager või Murutaride suvepäevad) on toimunud mitmeid aastaid. Viimasel ajal on aga üritus pisut vaiksemaks jäänud ja endisaegne sära veidi tuhmunud. Peamiselt on probleemiks olnud see, et uusi noori purjetajaid ei tule eriti peale.. Sel aastal lähme meie seitsmekesi ja parandame selle vea.
Match race formaat on üks põnevamaid purjetamisvõistluse vorme. Kaks sisuliselt võrdset jahti ja meeskonda võistlevad omavahel ja selgitavad suhteliselt lühikesel rajal võitja. Sel aastal ongi esimest korda plaanis selline võistlus RS Questidega. Igas meeskonnas on 3 liiget - roolimees ja kaks soodimeest.
Minu esialgsest plaanist panna kokku oma meeskond - mina pluss kaks soodimeest ja üks varumees - on sujuvalt saanud kaks meeskonda. Harjutanud oleme kõik koos nii nagu aega olnud ja trenniajad klappinud, aga võistlema lähme poiste ja tüdrukute tiimidega. Saab põnev olema :)