Muhu Väin 2023

Blogi

Kommenteeri
Esimest korda sõitsin ma Muhu Väina aastal 2018. Kuidagi pool-kogemata võttis tookord Alo mind Adventure (tuntud ka kui "Seiklus") pardale ainult ühel - Kakumäe-Kärdla etapil. Nüüd lõpuks õnnestus mul sõita terve regatt. Seekord Johni ja Shield Maideniga. Emotsioonid on nii ülevad, et neid mitte kirja panna tundub lausa patt. Blogi kirjutamine on viimastel aastatel täitsa soiku jäänud, aga ehk on see uus tõus tuhast... 
Muhu Väin on eesti purjetajate jaoks peaaegu et kohustuslik sündmus. Purjetatakse terve nädal sadamast sadamasse ja vahel tehakse lühemaid sõite - nö ringe - sama sadama lähistel. Igal aastal on marsruut veidi erinev, aga tavaliselt jääb kuhugi Tallinna ja Pärnu vahele. Üks on kindel - Suurest Väinast sõidetakse läbi igal juhul. Mõnikord peatutakse ka Kihnus või Riias. Kuna jahte on palju (umbes 100), siis kahjuks väiksemad sadamad jäävad marsruudilt eemale. Jahid lihtsalt ei mahu ära.. 

Arvestus toimub viies klassis - ORC I, ORC II, ORC III, ORC IV ja Folkboot. Lisaks veel matkagrupi sõitjad, kes võistelda ei taha, aga melu pärast kaasa sõidavad. Klassidesse jagatakse jahid põhimõtteliselt suuruse järgi. Iga jaht saab endale koefitsendi, mis arvutatakse jahi pikkuse, kaalu, masti kõrguse, purjede jms põhjal. Etapi lõpus korrutatakse sõiduks kulunud aeg selle koefitsendiga läbi ja tekib edetabel. Ehksiis - lisaks purjetamisoskustele ja meeskonnatööle, määrab päris palju ka jaht, millega sõidetakse. Mida sportlikum paat, seda kiirem sõit, aga arvutuste käigus võib ikka mõni teine parema tulemuse saada. 

Püüan siis selle raju nädala kuidagi kokku võtta...

Meie nö põhimeeskonda kuulus 7 positsiooni:
 Kapten ja roolimees: John
 Groot ja träkker: mina
 Genu ja spinnakeri soodid 1: Jaanus
 Genu ja spinnakeri soodid 2: vahetustega Heddi, Kert ja Aadam
 Klaver, navigatsioon ja ilmateade: Endel
 Vöör 1: Kristofer
 Vöör 2: Eero

Laupäeva hommikul startisime Pärnu poole üsna varakult, et oleks aega laevas veel mõned tööd ära teha ja rahulikult sisse elada. Esimene tuttav, keda nägime, oli muidugi regati direktriss Agnes ise. Nii äge, et meil on tekkinud soojad suhted ka korraldusmeeskonnaga. Agnes fännab meid ja meie teda ❤️. 

Esimene õhtupoolik kulus laeva varustamisele, pakkimisele jms ettevalmistustele. Tänu HUUMile saime sel hooajal uued purjed, mis oli vaja samuti üles saada. Pärast avamist kogunesime Adventure peal, et teha mõned regati algust tähistavad veinimorsid. Kerti küll veel ei olnud, aga meil on teisigi pillimehi ning laulu jätkus paariks tunniks. Muuhulgas saime teada, et jaht Linda peal seilab kaasa ka tuntud rokkmuusik "Tanel Padar krt". See "krt" tekkis nime lõppu, kui me Adventure pealt oma laeva poole suunduma hakkasime. Melu käigus haaras keegi Johnil õlgade ümber kinni, et ka paar sõna sekka öelda. John pööras pea embaja poole ja reageeris autentselt, ütleme nii. Edaspidi saigi jaht Lindast "Tanel Padar krt". 

Pühapäeval sõideti Pärnu lühirada. Ehk kolm korda ca 1,5 h pikkust Pärnu lahele märgitud rada. Regati alguses kulub alati veidi aega, et meeskonnatööd korralikult käima saada. Selles mõttes oli mõnus, et tehnilisem ja manöövriterohkem etapp oli esimene. Saime hoo sisse. Teise sõidu lõpus selgus tõsiasi, et aeglasematel laevadel läheb nii lühikese raja puhul aega jõudmisega keeruliseks.. Reeglites on kirjas, et iga klassi kontrollaeg arvutatakse esimese lõpetaja ajale 30% otsa liites. Nii Shield Maideni kui Adventure jaoks oligi üks sõit kolmest liiga kiire. Punktiarvestuses siiski napilt Shield Maiden võitis. Ja muidugi tuli sel puhul Seikluse meeskonnale kuivatatud kala viia. //Eelmisel aastal sai Shield Maideni meeskond korraldusmeeskonnalt eriauhinnaks viimasena sadamasse jõudmise eest suure suitsukala//

Esmaspäeval startis kogu fleet Kuressaare suunas. Tõotas tulla pikk sõit. Tuuleprognoos oli pigem vaikne ja miile Saaremaani omajagu. Kuigi strateegiakoosolekuid peeti mitu, sõitsime ikkagi tuuleauku sisse ja püüdsime vaevalt 1 m/s puhuva tuulega spinnakeri kuidagigi püsti hoida. Võimlesime, mis me võimlesime aga see rippus ikkagi nagu õnnetu narts.

Selle olukorra võib kirjutada karma kiire tegutsemise arvele. Mõnikümmend minutit varem, kui Adventurel meist natuke aeglasem käik oli, saatsime neile pehmelt öeldes üleoleva muusikavideo sõnadega "Alo laev jäi täpiks maha, kaugele me selja taha.." Paari tunni pärast ristiti meie laevad Adventure poolt vaadates Tippiks ja Täppiks. Ja tuleb tunnistada, et meie olime ikkagi see Täpp, kes maha jäi. 

See meid ei heidutanud ja lõpuks leidsime ka tuule. Liuglesime päikeseloojangus Saaremaa poole. Päris pimedat oli vast paar tundi. Selleks ajaks tuli purjede trimmimiseks pea- ja taskulambid välja tuua, aga muidu on Eestimaa juulikuu ööd ikka imeilusad. Kuigi hommikupoole, enne päikesetõusu, ka lõugu lõgisema panevalt jahedad.

Esialgu oli meil plaan vahetustega sõita, aga kõik olid nii "entukad", et lõpuks keegi ei maganudki ja Kuressaare sadamasse sõitsime sisse mõni minut enne kella viit hommikul täies koosseisus. John tegi järjest roolis oleku rekordi - kokku tuli ca 19 h sõitu.

Siinkohal tuleb ära märkida meie kaldapealne toetustiim. Sadamates, kuhu jõudsime, olid meie telgid juba püsti, proviandi tellimused täidetud ja igal pikemal sõidul saime maiustada Aarne tehtud gurmee-võileibadega. Asendamatu kamp :) Ja loomulikult ka teised fännid, kes meile kell 5 hommikul vastu tulid ja muuli pealt lehvitasid. Vanemate purjetajate suust olla kuuldud kommentaari: "mis siis veel saaks, kui nad võidaks...".

Kohale jõudsime seega väga väsinud aga väga õnnelikena. Väike lootus oli, et ehk ilmataat ja korralduskomitee halastavad unetute purjetajate peale ja teisipäevane Kuressaare ring jäetakse ära. 

Teisipäeva hommikul - või õigemini lõunal - ajasime ennast nii 12 paiku jalule, et kell 13 ära kuulata kipperite koosolek ja kella 15ks uuesti starti minna. Uni oli veel silmis ja kehad kanged. Õnneks saabuski uudis, et tuuleolude ja pehmelt öeldes pikale veninud eelmise sõidu tõttu antakse purjetajatele vaba päev. Meie seda kaks korda öelda ei lasnud ja sättisime oma seltskondliku koosviibimise Shield Maideni ahtrisse. Öised külalised Iveta ja Valmar olid ka end välja maganud ja saabusid proviandiga - 15 Hesburgeri juustuburksi. Rõõmu kui palju :)

Inese kontserdi lõpuks oli meie laevale juba märkimisväärne seltskond kogunenud. Kert võttis lõõtspilli välja ja tõmbas Professorihärra toetusel käima järjekordse laevapeo. Õhtu tipphetkel luges Jaanus kokku meie jahis 23 inimest. Me ise enam hästi ei mahtunud ja hoidsime seltskonnal silma peal kail istudes... 

Kolmapäev algas mõnele meist ootamatult. Madratsid ja klaastaara lendasid telgist kõrge kaarega välja ja oligi aeg jooksuga laeva poole lahkuda. Päevaplaan nägi ette Kuressaarest Kõigustesse purjetamist. Tuult jällegi liiga palju ei olnud ja meie oma spinnakerofoob Kert sootis purjeid täitsa vabatahtlikult. Teel sõime Aarne pakitud sproti-võileibu ja jutustasime merejutte.

Aega mahtumisega tekkis meil jälle mure. Esiotsa laevad panid sellise hooga Kõigustesse, et meil ei jäänudki muud üle, kui paar miili enne lõppu mootor käima panna ja sadamasse põristada. Õnneks toimub punktiarvestuses "mahaviskamine", mis tähendab, et iga meeskõnna kõige kehvem sõit jäetakse arvestusest välja. Nii õnnestus meil sellest DNFist vabaneda. 

Kõiguste sadam on üks väga mõnus koht. Meie kapteni nimeline restoran John's place, mõnusalt suur HUUMi saun ja miljonivaade merele. Eelmisel aastal tõmbasid Kert ja Alo suure regatisimmani käima Kihnus. Seekord korraldasid täiesti sujuvalt laulupeo mõõtmetega ühislaulmise Kert ja Aarne. "Ta lendab meispuu poole" kaikus üle mere ja metsade. Lisaks kõik vanad head merelaulud "Väiksest neiust" "Truudusetu Juuliani" ja tagasi. 

Neljapäev tähendas Kõiguste ringi. Tuul oli tõusma hakanud ja spinnakerofoob Kerdi närvid hakkasid vaikselt krussi minema. Küll ta üritas hea ja kurjaga, aga spinn pakiti vöörikajutis kenasti kotti ja esimeses märgis tõmmati masti. Lühem rada tähendas tehnilisemat sõitu ja tõusnud tuul nõudis suuremaid muskleid. Kert istus kogu esimese rajapoole seljaga sõidusuunas ja keeldus spinnakeriga suhtlemisest. Eelmise aasta kehv kogemus on oma jälje jätnud. Nimelt juhtus Kihnust tulles jahi broach. Mis põhimõtteliselt tähendab, et vöör sukeldub tugeva tuule ja suure laine tõttu merre ning laev läheb kummuli. Üldjuhul tuleb laev sellises olukorras ise püsti ja midagi ülemäära ohtlikku ei juhtu. Kui just mast ei murdu või mõni meeskonnaliige üle reelingu ei kuku. Aga ega see mingi mõnus tunne ka ei ole.  Allatuulemärgis keeras Kert kenasti näo sõidusuunda tagasi ja naeratas oma laia naeratust edasi. Kokkuvõttes kuulutasime selle etapi Muhu Väina parimaks sõiduks. Meeskonnatöö toimis superhästi ja laev hakkas ka koostööd tegema. Talle lihtsalt meeldib tuul, mis on kõvem kui 5 m/s. 

Sel õhtul oli küll tunne, et poolteist nädalat purjetamist (Võrtsjärve Nädala Regati ja Muhu Väina vahele jäi ainult üks purjetamisvaba päev) hakkab "kergelt" tunda andma. Juurdlesime saunalaval, et kui mõelda "normaalsel ajal" magama mineku peale.. Kas siis tavapärase kella 2:30 asemel kell 1:30 võiks näiteks olla see mõistlik aeg... Mina kustusin juba 12 paiku. 

Reede hommikul oli hoolimata tervelt 7h unest väga raske ärgata. Ma olin nii läbi, et unustasin õhtul isegi kella helisema panna ja magasin kauem, kui plaanis. Õnneks sisemine äratuskell siiski töötas ja jõudsin hommikused toimetused tehtud. Sõit Kärdla suunas võis alata. Ilmaprognoos oli ärevust-tekitav - äike, päike, tuul, tuulevaikus, vihm, vesipüksid. Kõike lubas. Ja peaaegu kõike me saime ka. Ainult vesipüksi ei näinudki. Spinnakerofoob oli eelmisel õhtul tema enda õnneks lahkunud.

Oli hetki, kus sõitsime ahtrilaines vastutuules ja ORC I suuremad laevad tundusid käeulatuses olevat. Aga seda muidugi ainult tuule tagasitulekuni. Selleks ajaks olime aru saanud, et Shield Maiden tahab väga spinnakeriga sõita. Ja et meil üldse mingi võimalus tabelis kuskile jõuda oleks, tuleb esimesel võimalusel spinn üles panna ja viimasel hetkel maha võtta. Oi, kuidas me punnitasime. Sõidu jooksul suutsime ümber ajada topsitäie suppi, laevateki veriseks teha ja ühest puit-reelingust lahti saada. Sündmusterohke päev kulmineerus finišiliinil. Meie põhikonkurent Windwalkerile vilistati meie ees 1 sek edumaad 70 miili kohta. Raju. 

Laupäev saabus liiga kiiresti. Viimane päev regatil ja meie alles saime laeva käima. Manöövrid toimusid õlitatult. Spinn käis sujuvalt üles alla ilma mingi mureta. Ja viimane sõit Kärdla lahel sai läbi liiga ruttu. Inertsist oleks ikka mõne päeva veel paugutanud.. Aga oligi aeg kaldatiimiga vahetus teha. Pärast viimast finišivilet ootasime elevusega tulemusi. Ma istusin ühe käega groodis ja teisega refreshisin Manage2Saili lehte. Ja läks nii nagu pidigi minema - napp võit Mach I ja Windwalkeri ees oli tõsiasi. 

Autasustamisele meil enda arvates palju asja ei olnud. Istusime Kärdla sadamarestos ja nautisime õhtusööki. Siiski selgus, et ainuke klass, kus meil üldse mingit võidulootust on, on ikkagi pidude korraldamine. Niiet taaskord kutsuti poodiumile vabariigi kõige kõvem pillimees Kert "spinnakerofoob" Krüsban. Kahjuks meie neid kutseid nurga taha ei kuulnud ja kui info lõpuks meieni jõudis, löödi juba regati rekka uksi kinni, et koos korraldajate mudruga Kerdu auhind Tallinnasse saata.

Kui suurem osa jahte ja purjetajaid lahkunud olid, sättisime meie sadamalähedasele jalutuskäigule. Mõnekümmne minuti pärast leidsime end lastele mõeldud seiklusrajalt. Sest noh.. Seiklusi oligi meie nädalas veel liiga vähe olnud. Kõõlusime seal mõnda aega erinevate toigaste ja köite otsas ning jätsime siis pargi neile, kellele see tegelikult mõeldud oli. Jalutasime veel veidi ja istusime maha rannabaaris, mis meile vaibi mõttes vana head Guitsibaari meenutas. Jagasime seal veel paar tundi regatimuljeid ja kobisime peagi oma koikudesse.. Khm - telkidesse ja kämpari voodisse. 

Pühapäeval pakkisime oma kola Aarne jäetud matkabussi, kallistasime hüvastijätuks nendega, kes Tallinna poole suundusid ning keerasimegi nina Pärnu poole. Paari tunni pärast tõstsime jahtklubi ellingusse oma võistluspurjed ja tegime viimase (jäätise)kokteili. Keha küll ehmatas veidi selle pehme vedeliku peale, aga ei olnud enam kätes seda jõudu... Ei olnud jalgadeski. 

Kui te nüüd küsite, mis oli kõige lahedam, siis ega seda ühe lausega kokku polegi võimalik võtta. Ma siis vastan loeteluga:
1) Meeskond. Suure osa regatist olin ainuke naine tiimis. Aga eks poisid ikka hoidsid mind täitsa hästi. Ainult mõned rõvedad naljad. Ja kui need mulle ei meeldiks, siis ma ju ei sõidaks nendega :)
2) Laeva- ja sadamaelu. See on minu "happy place". 
3) Võistluse korraldus. Kõik sujus nagu kellavärk. Ainult träkkeri süsteemiga oli meil vahepeal erroreid. 
4) Sõiduemotsioonid. See Kõiguste Kärdla ots sisaldas endas ikka kõike, mida üks purjetaja tahta oskaks. Lisaks kõik need teised - stardid ja finišid, märgivõtud ja võiduajamised. 
5) Toetustiim ja fännid. Ilma teieta oleks kohe tüki maad raskem olnud. 

Kokku sõitsime merel ca 50h ja 300 meremiili. 
Järgmisel aastal stardis näeme!
Aitäh. Nüüd over and out.

Lisa kommentaar

Email again: